Identiteedivargus

Praeguses digitaalses maailmas on igasuguste lepingute sõlmimine erinevate teenuste tarbimiseks või kasvõi firma asutamine muutunud niivõrd lihtsaks, et inimesed peavad hoolega läbi mõtlema, kuhu ja kellele nad oma isikuandmeid edastavad. 

Identiteedivargus on isiku identiteedi volituseta kasutamine. See hõlmab endas teise isiku tähtsate isikuandmete (nimi, isikukood, dokument või pangakaart) kuritarvitamist, mille tulemusena tekitatakse isikule materiaalset või moraalset kahju. 

Küll ja veel oleme kuulnud lugusid, kuidas isikud on nende endi teadmata vormistatud mingite firmade omanikeks ning hakkavad mõne aja pärast saama võlanõudeid erinevatelt asutustelt või lausa erinevatest riikidest. Näiteks Pealtnägijast on mitu korda läbi käinud eesti kodanike ja Rootsiga seotud sellised petuskeemid - http://www.postimees.ee/2786810/identiteedivargus-toi-kaasa-suure-volanoude . Ameerikas on üsna levinud ka surnud inimeste identiteedivargused - Washington Posti andmetel varastatakse igal aastal Ühendriikides 2,5 miljonit surnud inimese identiteeti - http://maailm.postimees.ee/4079521/sugupuud-uurinud-ameeriklanna-sattus-identiteedivargusele?_ga=2.43296486.2120965465.1494569535-332837150.1436786705. Samuti oleme kuulnud Facebooki topeltkontode loomistest, kus luuakse kellegi isikuandmete põhjal uus FB konto ja hakatakse selle alt sisuliselt "õhku" (nt kontserdipileteid, mida keegi kunagi kätte ei saa) müüma.

Google-i ohutuskeskuse soovituste põhjal võiks identiteedivarguse vältimiseks lähtuda järgmistest nõuannetest:

• Ära vasta kahtlasele meilile, kiirsõnumile ega veebilehele, kus küsitakse sinu isikuandmeid või finantsteavet;
• Ära kunagi sisesta oma parooli, kui oled veebisaidile jõudnud kas meilis või vestluses oleva kahtlase lingi kaudu;
• Ära saada oma parooli meiliga ja ära jaga seda teistega;
• Ole tähelepanelik, kui palutakse võrgus sisse logida. 

Omalt poolt lisaksin siia juurde ka veel selle, et ära lase veebilehtedel oma paroole meelde jätta, kuna veebilehitsejatesse integreeritud paroolihaldurite suurimaks puuduseks on nende turvavead (näiteks Google Chrome ja Internet Explorer hoiustavad kasutajaparoole krüpteerimata kujul arvuti kõvakettal). Kui sa ei suuda erinevaid paroole meelde jätta, siis on mõistlik kasutada näiteks eraldiseisvat (nt. OnePass, 1Password jne) või veebipõhist paroolihaldurit . Paroolihaldur (ingl password vault, password manager ) on põhimõtteliselt üks andmebaas, milles on krüpteeritud kujul hoitud sinu kontode kasutajanimed ja paroolid. Oma veebikontole pääsemiseks on vaja paroolihaldurisse sisestada võtmesalasõna ning antud veebilehe jaoks sobivad andmed andmabaasist välja otsida. Enamik moodsaid haldureid oskab täita vastavaid lahtreid kasutajanime ja parooliga sinu eest, tänu millele ei ole vaja ennast pideva paroolide otsimisega vaevata. Lisaks salasõnade hoiustamisele aitavad paroolihaldurid ka turvalisust tagada:

• Nad genereerivad sulle kõigile nõuetele vastavaid murdumatuid salasõnu;
• Nad välistavad salasõnade sattumise klahvinuhkide kätte - programm täidab salasõna välja ise;
• Nad aitavad vältida pettuste ohvriks langemist - enne kui haldur sisestab andmeid etteantud lahtritesse, kontrollib see avatud veebilehe URL-i ehk veebiaadressi. Kui see ei ühti andmebaasis oleva aadressiga, jätab haldur lahtrid tühjaks. 

Kogu selle ilusa jutu kokkuvõtteks veel niipalju, et ükski paroolihaldur ega tehnoloogia ei kaitse inimese enda lolluste korral - peab ise jälgima, kuhu ja kellele sa oma andmeid jagad ning hoidma oma arvuti ja veebikontode turvalisust samamoodi nagu hoiad oma kodu.


Allikad:
https://et.wikipedia.org/wiki/Identiteedivargus 
https://www.google.com/intl/et/safetycenter/everyone/cybercrime/identity-theft/
http://forte.delfi.ee/news/tarkvara/paroolihaldur-mis-imeloom-see-on-ja-kuidas-see-tagab-sinu-ohutuse-veebis?id=76042007

Uudseim tugilahendus

Neli aastat tagasi kuulsin ühel konverentsil pimeda ettekannet selle kohta, kuidas ta igapäevaselt liigeldud saab ning seal ta tutvustas sellist abimeest nagu BlindSquare - http://blindsquare.com . Niisiis otsustasingi antud blogipostituse raames nimetatud rakendusega lähemalt tutvust teha. 

BlindSquare on GPSi põhine rakendus, mis on mõeldud pimedatele ja kahjustatud nägemisega inimestele. Rakendus kirjeldab kasutajat ümbritsevat keskkonda ning annab teada tänavate ristumistest ja lähedal paiknevatest huvipunktidest. Koos kolmanda osapoolte navigeerimiskaartidega võimaldab see rakendus pimedatel iseseisvalt liigelda. Kõige tähtsamaid funktsionaalsusi saab käivitada häälkäskluste abil. 

Kuidas nimetatud rakendus töötab? BlindSquare kasutab mobiili sisseehitatud GPSi ja kõigepealt paneb paika kasutaja asukoha. Seejärel otsitakse Foursquare-ist ja Open Street Map-ist kasutaja asukoha ümbruse kohta infot. Näiteks hästi FourSquare-i ja Open Street Map-iga kaetud aladel võib iga FourSquare-i päring tagastada 32 KB ja Open Street Mapi päring 4 KB andmeid.  Rakendus kasutab erinevaid algoritme, mis aitavad kindlaks teha antud kasutaja jaoks kõige asjakohasema info, mida kasutajale audio kujul edastatakse. Info hulk, mida edastatakse sõltub sellest, kui suur raadius on rakenduses määratud. BlindSquare-i saab kasutada näiteks 200m raadiuses kohviku leidmiseks või lähima raamatukogu leidmiseks. Kui kasutaja mobiili raputab, siis ta kuuleb oma praegust asukohta, infot selle kohta ja lähimaid ristmikke antud asukoha lähedal. Samuti on võimalik määrata sihtpunkt ning rakendus väljastab määratud intervalli tagant infot sihtpunkti kauguse ja suuna kohta. Ka enimkülastatavaid kohti on võimalik lemmikute alla salvestada ning BlindSquare teavitab kasutajat iga kord kui sellisesse kohta uuesti satutakse. BlindSquare-i saab taustale tööle jätta ja samal ajal on võimalik ka teisi rakendusi kasutada või ekraan hoopis lukustada. BlindSquare-i kasutamiseks on vaja internetiühendust. BlindSquare ei tagasta täpseid navigeerimise juhiseid aga ta võimaldab selles osas koostööd erinevate kaardimootoritega (Apple Maps, Google Maps), milles on rakendatavad VoiceOver häälkäsklused. 

BlindSquare-i kodulehe põhjal tundub, et tegemist on väga kasuliku rakendusega, mis aitab pimedatele kirjelduste abil luua pilti teda ümbritsevast keskkonnast. Kahjuks on see rakendus praegusel hetkel kasutatav ainult iOS seadmetel, millel on olemas GPSi võimekus. 

Kasutatud allikad:
http://blindsquare.com/accessories/

Veebirakenduste kasutusmugavus

Kuna ise olen väga tihedalt seotud just kaartide, kaardirakenduste ja nendes kuvatava infoga, siis oskan selles valdkonnas kõige paremini rakenduste kasutatavust hinnata. 

Positiivse näitena tooksin välja kõigile tuntud Google Mapsi. Kuna mina kasutan seda peamiselt just teekonna planeerimise puhul, siis võtan siia võrdluseks kõrvale Tallinna sõiduplaanide Reisiplaneerija (http://soiduplaan.tallinn.ee ). Google Maps on selles kontekstis tükk maad kiirem, kasutajasõbralikum, ülevaatlikum ja mugavam lahendus, kui näiteks Reisplaneerija rakendus, kus pead sama tulemuse saavutamiseks rohkem samme tegema. Kasutusmugavuse kontekstis ei anna neid rakendusi isegi võrrelda. 

Ühe suure miinusena Reisiplaneerija puhul toon välja selle, et saan teekonna koostamiseks algus- ja lõpp-punktist valida ainult ühistranspordi peatuste nimesid. Kui sa asud kusagil võõras keskkonnas (nt mittetuttavas linnaosas), siis sul pole õrna aimugi seal asuvatest bussipeatuste nimedest. Sa tahaksid lihtsalt oma hetkeasukohast saada mingisse teise konkreetsesse punkti (tavaliselt mingile teisele aadressile, mitte peatusesse!). Seda võimaldab Google Maps - sa saad sisestada algus ja lõpppunkti aadressi, mitte ühistranspordi peatuse nime. Samuti on Google Mapsi puhul väga üheselt lahtrite sisse abistava teksti näol kirja pandud nii tegevus kui ka see, mida konkreetsesse lahtrisse valima/sisestama peab (joonis 1). See teeb isegi esmakasutajale puust ja punaseks selgeks, mida ta tegema peab.

Joonis 1. Teekonna otspunktide määramine Google Mapsis

Eriti just teekondade planeerimise juures on väga oluline see, et valitud teekond ja selle alternatiivid oleksid visualiseeritud. Visualiseeritud info annab teatavasti parema ülevaate. Panen võrdluseks mõlema rakenduse teekonna visualiseeringud (Joonis 2 ja 3) ning jätan siinkohal karmi kriitika kõrvale ja toon välja üldisemad puudused.

Joonis 2. Marsruudi kuvamine Reisiplaneerijas

Palju infot ei ole alati parim lahendus - Reisiplaneerija kaardil kuvatakse lisaks marsruudile ka erinevatesse peatustesse saabumise ajad ja kõikide peatuste asukohad (hallid mummud kaardil), seejuures jääb marsruudi info kohati isegi varju.  Sama suurendusastme juures on näiteks Google Mapsi kaardil ilusti näha marsruut, sellele kuluv aeg ning isegi alternatiivsed marsruudid. Tegelikult on ka Reisiplaneerija kaardil olemas alternatiivsete marsruutide kuvamise võimalus aga kuna kaardi algkuval on nii palju infot, siis on see võimalus "peidetud" rippmenüü sisse (nupp "Valik1"). 

Siinkohal olen ma enam kui kindel, et esmakasutaja seda sealt alt kindlasti valida ei oska ning nimetus

Joonis 3. Marsruudi kuvamine Google Mapsis

"Valik1" on samuti üsna ebamäärane, et sealt alt marsruuti ostida oskaks.

Google Mapsi puhul on väga mugav võimalus see, et ta säilitab viimati trükitud aadressid ning saad tihedamini külastatavaid kohti ka sildistada (nt kodu, töö jne). Selline väike nüanss säästab kõvasti trükkimisvaeva ja tõstab kasutusmugavust.

Ka visualiseeringu esteetilisuse koha pealt on kahel rakendusel suur vahe sees. Peaks isegi ütlema, et esimeses on kaart täiesti loetamatu.

Eks muidugi peab endale aru andma, et ühe rakenduse taga on suurkorporatsioon, kellel on nii ressurssi kui ka ka teadmust kasutajate kogemuste testimisel ja selle arvestamisel rakenduste arendustes. Teine rakendus on Eestis valmis tehtud ja ma olen enam kui kindel, et sellele mingit kasutatavuse testimist tehtud pole.

Kui vaadelda põhjuseid, miks Google Maps on parem kui Reisiplaneerija, siis mina järeldaksin nendest küll seda, et Reisiplaneerija puhul pole suudetud selgeks teha, mida täpselt kuvada tahetakse ja kellele see suunatud on - Reisiplaneerija, mis ei lase sul tegelikult mingit reisi ega teekonda planeerida, vaid kuvab kaardil bussi marsruute?! Või kelle või mille jaoks on vaja kaardil kuvada viimset kui ühte bussipeatuse asukohta või konkreetsesse peatusesse jõudmise aega? Tavakasutaja jaoks piisab juba sellest, kui on kuvatud kas sõidu kestvus või siis äärmisel juhul algpunktist väljumise kellaaeg ja lõpp-punkti saabumise kellaaeg. Ehk siis kui pole määratud konkreetset sihtgruppi/kasutajat, siis ei olegi võimalik arendada sellist rakendust, mis oleks kasutajasõbralik. Ükski rakendus ei saa olla multifunktsionaalne ja sealjuures iga võimaliku sihtgrupi jaoks ülimalt kasutajasõbralik. 

Arendus- ja ärimudelid

Antud nädala teemaks oli analüüsida konkreetsete projektide näitel ühte arendus- ning ühte ärimudelit.

QGIS on vabavaraline GIS (Geographic Information System) tarkvara, mis toimib GNU GPL litsentsipõhimõtete alusel. QGIS on OSGeo (Open Source Geospatial Foundation) ametlik projekt ning selle plussiks omandvaralise ESRI ArcGISi ees on just see, et see on kasutatav ka Mac OSX, Linuxi ja Unixiga operatsioonisüsteemidega. 
QGISi ärimudel põhineb annetustepõhisel skeemil - valmis on arendatud hästi toimiv vägagi funktsionaalne süsteem, mis pakub tõsist konkurentsi omandvaralisele ArcGIS-ile. Kuid selleks, et parandada rakenduse kvaliteeti, on võimalik teha annetusi. QGIS on oma veebilehel toonud välja, et saadud annetused võimaldavad neil:

• motiveerida arendajaid, et nad töötaksid spetsiifilisemate teemadega ning arendaksid uusi funkstionaalsusi; 
• rahastada arendajate kokkusaamisi - eesmärgiks oleks kaks arendajate koosolekut aastas;
• toetada täiendavat vigade testimist enne uute versioonide väljatulekut.

Arendusmudelite juures olen ise kõige enam kokku puutunud kosemudeliga ja saanud tunda/näinud selle mudeli ühte peamist puudust - jäikust. Tradistiooniline kosemudel käib siis järgmise skeemi järgi: Analüüs -> Disain -> Arendus -> Testimine -> Hooldus. Suurte avaliku sektori projektide puhul on selline mudel väga tavaline ja eks see ole ka üks põhjuseid, miks arendatavad rakendused on vigasid täis ja ei täida ettenähtud funktsionaalsusi. Siin mängib kindlasti rolli ka analüüsi jaoks sisendit andvate ja seda läbiviivate inimeste kompetentsus - kui klient ei tea täpselt, mida ta soovib või ei oska kõiki oma soove ette näha, siis ei ole selline arendusmudel soovitatav (pigem võiks valida midagi iteratiivset).

Üks konkreetne näide - umbes kolm aastat tagasi lasime arendada Statistikaameti kaardirakenduse (http://kaart.stat.ee ). Võrreldes teiste arendusprojektidega, mis meil majas tol ajal töös olid, oli kaardirakenduse ärianalüüsi pool üsna põhjalik.  Seega ei põdenud me väga seda, et peame projekti valdavalt kosemudeli põhimõttel läbima - teadsime ju täpselt, mida me saada tahame :) . Praeguseks oleme igapäevase töö käigus avastanud kõiksuguseid väikseid nüansse, mida rakendus ei tohiks üldse teha - näiteks on võimalik mingeid liugureid nihutada seal, kus neid ei tohiks saada nihutada ning neid lausa üksteise peale tõsta. Need on küll väiksed vead, mis üldist funktsionaalsust ei sega aga igapäevase kasutamise korral hakkavad ikka häirima. Aga kust oleksid pidanud mitte IT taustaga spetsialistid oskama sellist asja ette näha? Ja justnimelt siinkohal tahangi välja tuua kosemudeli jäikuse tagamaad - kasutajad saavad funktsioneeriva rakenduse kätte alles lõppfaasis, kus tavaliselt riigihangete puhul ei ole enam aega mitmekuulist testimist teha (rääkimata veel kasutatavuse testimisest!). Ja isegi kui siis selguvad mingid vead, siis olenevalt vea kriitilisusest, käkerdatakse mingi ajutine "lip-lipi ja lap-lapi peal" lahendus kokku, mis üldiselt mingi aja pärast hakkab hoopis kolmandat viga põhjustama. Ehk siis loo moraal - kasutajate kasutusharjumuste monitoorimine ja testimine on samuti väga oluline osa tarkvaraarendusest ning aitab oluliselt vähendada just selliste vigade arvu, mida rakenduste kasutajad ei oska projekti alguses uneski näha. Paraku ei mahu sellised täiendavad testimised kosemudeli alusel läbiviidava tarkvara arenduse ajakavasse.

Allikad:
http://qgis.org/en/site/

Kuidas saada häkkeriks?

Sellenädalases postituses analüüsin Eric S. Raymondi teksti "Kuidas saada häkkeriks?" Mulle on alati tundunud (ilmselt võib siin filmide mõjuvõimu süüdistada), et häkkerid on mingit sorti geeniused ja nendeks sünnitakse. Antud kirjutist lugedes jõudsin päris mitmes kohas arusaamisele, et häkkeriks on võimalik ka kujuneda. Selge on see, et mingid eeldused peavad sul ikka olema - eelkõige mõtlemisvõime, eraldi mainimist väärib ka teadlik sihikindlus ja keskendumisvõime.

Lahates loetelu, mis antud kirjutises määrab häkkerliku suhtumise, siis võib minu arust päris mitme punkti juures üldistada sellist suhtumist ka laiema grupi inimeste peale. Kas mitte kõik meist ei lahenda igapäevaselt nii tööl kui ka eraelus mingisuguseid probleeme? Need probleemid ei pruugi olla otseselt programmeerimise või IT-ga seotud aga see ei tähenda, et need on seetõttu vähemtähtsad! Kellele meist meeldiks igavaid ja tüütuid ülesandeid lahendada? Ma arvan, et see suhtumine ei ole samuti ainuomane häkkeritele. Tänapäevases üha efektiivsemas töökorralduses ei ole mõistlik ühte probleemi kaks korda lahendada. Kui keegi on antud probleemile juba lahenduse leidnud, jagatakse seda ka ju kolleegiga. Ja seda ikka seepärast, et töö saaks kiiremini ja efektiivsemalt tehtud. Ja kas mitte igas valdkonnas ei ole nii, et kompetensed, pühendunud ja rasket tööd mittepõlgavad inimesed, on väga hinnatud? Ometigi ei saa ju tõmmata võrdusmärki iga valdkonna kompetentse inimese ja häkkeri vahele! Selles järelduvalt võiks öelda, et häkkerlik suhtumine ei ole ainuomane ainult häkkeritele, vaid igale enda valdkonnas edasipüüdlevale inimesele.  

Teisest küljest seavad kirjutises välja toodud häkkerite põhiomadused ja oskused häkkeriks saamisele üsna kõrged nõuded - pead oskama vähemalt viit programmeerimiskeelt; tunned ennast, kui kala vees Unixi peal; lisaks tegeled võistluskunstiga; harrastad zeni jne jne. Neid kirjeldusi lugedes, sai üsna kiiresti selgeks, et häkkerite spetsiifiliste huvide ja laiahaardelise kompetentsi tõttu, erinevad nad tavainimesest ikka päris palju. Eks seetõttu on neil tekkinud ka enda väljakujunenud seltskond, kuhu pürgimiseks peab kõvasti vaeva nägema.

Kas mina mina tahaksin kunagi häkkeriks saada? Kindlasti tahaksin ma kunagi saavutada sellist kompetentsuse taset ning suuta lahendada probleeme mängeldes. Kes meist ei tahaks? Paraku tundub antud kirjutise põhjal mulle häkkerlus natuke liiga äärmuslikuna - peetakse igavesti püha sõda Microsofti vastu ja kohati peegeldub ka kerget üleolekut. Mitte, et ma tulihingeline Microsofti fänn oleksin, pigem kohandun vastavalt oludele ja vajadustele. Seega arvan, et minu ei oleks piisavalt äärmuslikust, et kunagi häkkeriks saada.

IT juht

Esimesena tooksin välja Karoli Hindriksi. Ta on oma ettevõtlikuse ja uute ideedega silma paistnud juba lapsepõlves, kui leiutas pehme helkuri ning hakkas ka oma õpilasfirma kaudu seda müüma. Suurema tuntuse kogus ta kindlasti MTV Eesti tegevjuhina ja sellega, et viis Eesti teismeliste bändi Bedwetters European Music Awards võiduni. Tema praeguseks tegevuseks on idufirma Jobbatical juhtimine. Jobbatical on firma, mis vahendab IT tööjõudu - ehk aitab firmadel üle maailma saada endale väljastpoolt enda riiki heade oskustega töötajaid ning ringirändamise sooviga tööotsijatel leida endale maailma eri paigust tööd. Laias laastus aitab ühildada uute kohtade avastamist ja tööelu. Kui nüüd analüüsida Karolit läbi selle, millist tüüpi juht ta võiks olla, siis meediakajastuste ja erineva info põhjal tundub, et ta täidab koguni mitu rolli - esiteks juht kui arengumootor (uutest innovaatilistest ideedest tal puudust ei ole), juht kui leader (tal on kindlasti selge pilt/visoon iga oma ettevõtmise juures, muidu ta nii kaugele poleks jõudnud) ning juht kui suhtleja (kogu tema taust ja erinevad ettevõtmised viitavad sellele). 

Teise juhi näite tooksin välismaalt ja selleks on Elon Musk. Talle on omistatud palju säravaid tiitleid - ärimagnaat, insener, leiutaja. Ta on Space X-i asutaja, tegevjuht ja tehnoloogiajuht; Tesla Motorsi kaasasutaja, tegevjuht ja tootearhitekt; SolarCity esimees ning olnud ettevõtete Zip2 ja PayPal kaasasutajaks. Musk on väga hea näide sellest, kuidas saab ärindus koostöös inseneriteadusega luua väga innovaatilisi lahendusi. Ühtlasi on ta oma kahes peamises ettevõttes lisaks tegevjuhile ka tehnoloogiajuht - ma ütleks, et see on juba juhtimise tase, olla samal ajal kursis kõikide tehnoloogiliste eripäradega ja teiselt poolt juhtida väga edukalt mõlemat firmat. Lisaks Karoli puhul välja toodud juhitüüpidele on Musk kindlasti ka tugevalt mentori tüüpi juht - väga head erialased teadmised  ja  oskus panna inimesi endaga kohati utoopilisi ettevõtmisi kaasa tegema. Väga hästi näitlikustab tema mentorlust ühe tema endise SpaceXi töötaja kirjeldus sellest, kui Falcon 1 raketi väljalend ebaõnnestus :

" .....Then he said, with as much fortitude and ferocity as he could muster after having been awake for like 20+ hours by this point that, "For my part, I will never give up and I mean never," and that if we stick with him, we will win.

I think most of us would have followed him into the gates of hell carrying suntan oil after that. It was the most impressive display of leadership that I have ever witnessed. Within moments the energy of the building went from despair and defeat to a massive buzz of determination as people began to focus on moving forward instead of looking back. " 

Kasutatud allikad:

https://et.wikipedia.org/wiki/Karoli_Hindriks

https://jobbatical.com

http://www.hdfmagazine.com/karoli-hindriks-jobbatical/

https://et.wikipedia.org/wiki/Elon_Musk

http://www.businessinsider.com/what-its-like-to-work-for-elon-musk-2014-6

IT proff aastal 2017

Ma ei hakka siinkohal kindlasti välja tooma loetelu kõikidest programmeerimiskeeltest või tarkvaradest, mida IT proff valdama peaks, sest esiteks need on ajas muutuvad ja teiseks need pole minu arust näitajad, mis määravad IT profi professionaalsuse. Kolmandaks on tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas tegusõna "valdama" niivõrd suhteline, mis muudab oma tähendust peaaegu igapäevaselt. See, et ma mingil ajahetkel valdan ühe tarkvara enamus funktsionaalsusi ei pruugi kehtida enam paari päeva pärast, sest mõni arendaja on vahepeal välja mõelnud mingi uue funktsionaalsuse, millest mul pole veel õrna aimugi.

Vahet pole kas räägime IT profist või mõne teise eriala profist, ühine nimetaja nende kõigi puhul on sotsiaalsed oskused - oskus suhelda, oskus kuulata, oskus nõustada, oskus mõista, oskus arvestada jne. Professionaali eristab tavaspetsialistist just see, et tal tõesti peab olema muuhulgas tugev erialane taust aga seejuures on tal tekkinud ka seosed eri teemade/valdkondade vahel. Ja selliste seoste tekkimisele aitavad suuresti kaasa just sotsiaalsed oskused:

* Kui sa suhtled erineva taustaga inimestega, tekivad uued mõtted/ideed, kuidas edasi liikuda või konkreetset inimest oma oskustega aidata;
* Kui sa oskad kuulata/mõista erineva taustaga inimesi, saad sina ühelt poolt targemaks valdkonnas, mida sa veel ei hooma aga millest arusaamine loob uue seose sinu erialaga ning teisest küljest suudad pakkuda lahendusi, mis tõesti aitavad teisi ja on neile vajalikud.
* Ja on ju teada tuntud tõde, et kui sa suudad kedagi nõustada/koolitada oma erialal, siis see on indikaatoriks, et sul on väga head erialased teadmised. Lisaks aga peab hea nõustaja/koolitaja samaaegselt koolitamisele inimestega ka suhtlema ja neid mõistma/kuulama. 

Oma sotsiaalsete oskuste arendamise läbi ning sellest saadava uue informatsiooni abil, tekivadki uute lahenduste/toodete/protsesside ideed. Ja justnagu selle nädala õppekirjanduses oli välja toodud, siis professionaalseks peetakse pigem inimest, kes on välja töötanud mingi uue meetodi aga samas ka koolitab teisi. Ehk siis kasutab oma sotsiaalseid oskusi selleks, et enda erialast taustsüsteemi täiendada ja teisest küljest selleks, et omalt poolt jälle enda eriaalaseid oskusi teistega jagada. 

Seega üks tänapäevane IT proff peaks omama mõtestatud erialaseid teadmisi, olema avatud erinevale informatsioonile ja suutma seda oma eriala kontekstis rakendada.

"The Case of Copyright Reform"

Christian Engström ja Rick Falkvinge raamatus "The Case of Copyright Reform" on välja toodud 6 autoriõiguste süsteemi reformimise ettepanekut. Siinkohal toongi välja kõik ettepanekud ning analüüsin mõnda neist põhjalikumalt:

1. Moraalsed õigused jäävad puutumatuks - siin mõeldakse seda, et autorite moraalsed õigused jääda autoriteks säilivad ning ainult neil endil on õigus end autoriks nimetada. See ettepanek praeguse autoriõiguste süsteemis ilmselt midagi ei muuda, lihtsalt kinnitab, et autorlus iseenesest on igati aktsepteeritav.  

2. Autoriõiguste reeglid kehtivad ainult äriliste eesmärkide saavutamisel, eraisikul peaks olema enda tarbeks võimalik "kultuuri" (muusikat ja raamatuid alla laadida jne) tasuta tarbida. See on üsna aktuaalne punkt, mille ümber minu arust ka põhimadin käib, vähemalt meediasse jõuavad alati uudised sellest. Selle põhjus selgus raamatustki - eks autoriõiguste lobby-töötajad üritavad eraisikute karistamise juhtumite näol inimesi seaduskuulekaks sundida. Kusjuures asja tuumaks ei ole mitte see, et inimesed justkui tahaks meelega seadust rikkuda, kuivõrd see, et autoriõiguste kaitsega on mindud juba nii kaugele, et need hakkavad teisest otsast kärpima inimeste õigusi vabale suhtlusele - suhtlusele, kus sul on õigus/võimalus erinevat sisu jagada ilma, et sa peaks kartma, et keegi jälgib sinu vestluse sisu ja sinu suhtlusvõrgustikku. 
Eraisiku vaatepunktist oleks selle ettepaneku realiseerimine igati tervitatav, iseasi muidugi, kui krtiiline see tänapäeval enam on - on ju näiteks muusikatööstuses Spotify, Deezer jne näol tekkinud päris "eraisikusõbralikud" ärimudelid.
Ei oska siinkohal firmade kaitseks ka ühtegi vastuargumenti välja tuua, kuna firmad pole esitanud reaalseid hinnanguid, kui palju nad tegelikult sellest kaotaks, kui eraisikud saaksid "kultuuri" tasuta tarbida. Selge on see, et piitsa ja prääniku meetod mingit jätkusuutlikku lahendust ei paku ja firmad, kes vana rasva pealt jäikade autoriõiguste reeglitega raha kokku ajavad, peavad varem või hiljem ennast ümber häälestama. Sest nagu juba mainitud raamatuski kirjas, siis praegusel autoriõiguste süsteemil on nii palju vastaseid, et nad leiavad niikuinii meetodeid, kuidas präänik ilma piitsa saamata endale napsata. 

Minu arust näiteks muusika kuulamise programmide Spotify või Deezeri puhul on välja töötatud üsna hästi toimiv ärimudel, kus sul on võimalik küll muusikat tasuta kuulata aga siis pead olema valmis selleks, et helifailid on kehvema kvaliteediga või hakkab keegi iga natukese aja pärast sulle reklaami kõrva karjuma. Ja teine variant on tasuline, mis võimaldab muusikat alla laadida ja seda reklaamivabalt kuulata. Mina isiklikult eelistan teist varianti, sest olen nõus kvaliteedi ja teatud mugavuste eest maksma. Aga kindlasti on väga palju inimesi, kellele sobib ka esimene variant - tänapäeval on ju igas telefonis mobiilne internet ja ei olegi ju otsest vajadust muusikat oma telefoni laadida. Selline ärimudel toetab igati eraisiku baastaseme vajadusi ning vastab pigem skeemile "annad väikse prääniku ja varsti nõutakse juba suuremat". 

3. Autoriõiguste kaitse periood võiks olla hoopis 20 aastat alates avaldamisest (praegu on 70 aasta alates autori surmast või 50 aastat alates avaldamisest). 70 aastat peale autori surma ei kehti antud loomingule enam autoriõigusi ja seda võib kasutada tasuta ka äriliste eesmärkide saavutamiseks. See on nii pikk aeg, et ega peale seda sellesama loomingu põhjal mingit hittoodet enam üles ehita - selleks ajaks on inimestel kujunenud täiesti uued maitsed ja eelistused. Tegelikult on 50 aastat alates toote avaldamisest ka sellest aspektist vaadatuna pikk aeg. Samas autorite seisukohast võiks see 70 aastat ikkagi säilida - kui on ikka geniaalne looming, siis võiks autor ja tema lähedased sellest kasu saada. On ju paljudel juhtudel tegemist ikkagi elutööga ning autoritasude näol väärib see tasustamist. Pigem võiks vähendada seda 50 aastat toote/esitluse avaldamisest 20 aasta peale ehk siis seda aega, mil lisaks autorile saavad tasusid ka kirjastaja, produtsent jne.

4. Autoriõigused tagataks loomulikult igale uuele loomingule aga autor, kes tahab säilitada oma ärinduslikke eesmärke, peab 5 aastat peale avaldamist registreerima oma õigused. See ettepanek on seotud pigem äriliste kaalutlustega ning tundub igati loogiline - kui sa ise midagi ette ei kavatse võtta, siis anna sellest teada, võibolla on kellelgi teisel suurepärane teostuse idee tagataskus. 

5. Olemasoleva loomingu uuesti kasutamise võimaluse loomine - töötada välja piirangud/nõuded selleks, et uue loomingu loomisel oleks võimalik kasutada juba olemasolevat loomingut.

6. Keelustada "Digital Rights Management" - tarbijaõigustega keelustada DRM tehnoloogiad, mis piiravad toote/loomingu seaduslikku kasutamist. Ala ostan CD, teen selle ja veel teiste otsetud CD-de põhjal playlisti aga ei tohi seda mängida enda poolt korraldataval üritusel, millel on ka näiteks sissepääsu tasu. Raamatus oli väga hea võrdlus kahe toote vahel - tool ja CD. Mõlemad on tarbija endale ausal teel ostnud aga vahe on selles, et tooli võid sa misiganes eesmärgil kasutada (keegi seda ei reguleeri) aga CD-de puhul on autoriõiguste sildi all rida piiranguid peale pandud. 

Kahjuks raamatut päris lõpuni ei jõudnud lugeda aga mulje, mis mul kujunes on see, et autorid ei ole autoriõiguste kui selliste vastu, pigem häirib neid see, kuidas neid ärilistel eesmärkidel  "räpaselt" ära kasutatakse ning kuidas lobby-tööga on mindud nii kaugele, et ohus on eraisikute elementaarsed õigused. 

Lastefotod sotsiaalvõrgustikes - kas privaatsuse rikkumine?

Viimastel aastatel on eriti häirima hakanud,et lapsevanemad postitavad oma lastest igasuguseid pilte sotsiaalmeediasse, ja seda ka laiale ringkonnale näitamiseks, mitte ainult oma sõpradele. Selline teguviis puudutab lausa kahte punkti Virginia Shea netikettist - esiteks ei austata teise inimese privaatsust ning teiseks kuritarvitatakse lapsevanemana oma võimu. Ega beebi või eelkooli-ealine saa arugi, mis sa täpselt teed ja millised tagajärjed sellel võivad olla. Eriti hull on veel see, kui tegemist on paljastavate piltidega (ala lapsed vannis või poolpaljalt kodus ringi jooksmas). Ega täiskasvanud ka taha, et temast selliseid pilte üles pandaks! Miks siis lapsevanemad eeldavad, et lastest võiks midagi sellist üles panna? Ma arvan, et just paljastavate ja piinlike piltide postitamist võib pidada teise privaatsuse rikkumiseks, sest kunagi ei või teada, kuidas need pildid konkreetse isiku tulevikku võivad kujundada.

Teine teema selle lastest piltide postitamise juures on ka see, kui sageli seda tehakse. Mõni lapsevanem on arvamusel, et peab oma lapsest igapäevast fotoreportaaŽi pidama ja postitab iga päev pilte, kuidas laps üht või teist tegevust tegi. See on puhas infokanali risustamine. Kõik vanemad arvavad, et nende laps on kõige armsam, ilusam, andekam jne aga kui sulle meeldib oma last pigem pildil vaadata kui reaalselt nautida seda, mida ta korda saadab, siis palun prindi endale fotod välja ja tee spetsiaalne album, millega oma tuttavatelt/külalistelt tunnustust koguda. Mina olen paaril korral mõned inimesed enda sõbralistist sellise risustamise pärast ära blokkinud ja FB sein sai kohe "puhtamaks".

Ma ei ole kindlasti lastest piltide postitamise äärmuslik vastane, olen ka ise seda aeg-ajalt teinud aga selles osas jälgin kindlat reeglit, et postitan pilte ainult oma sõbralistis olevatele inimestele või isegi veel väiksematesse spetsiaalsetesse gruppidesse ja MITTE KUNAGI ei pane üles ühtegi paljastavat ja/või piinlikust tekitavat pilti.

Infoühiskonna väljakutsed - tagasivaade aastasse 2004

Siinkohal panen kirjad mõned mõtted Pekka Himaneni 2004.aastal avaldatud artiklile "Challenges of the global information society".Peaks mainima, et väga huvitav lugemine oli! Mulle eriti meeldis, et teemat oli käsitletud sotsiaalsetest aspektidest lähtuvalt.

Autori nägemuse järgi peaks tuleviku infoühiskond (ehk siis see, mis meil praegu on käimas) olema rohkem üles ehitatud sellele, kuidas IT-d saab rakendada just eri valdkondade probleemide lahendamisel. Aga ka innovatsiooni loomisele nendes valdkondades. Ja selleks, et kogu ühiskond saaks selles osaleda, on vaja tähelepanu pöörata mitmetele erinevatele teguritele - mis valdkonda konkreetsemalt on vaja aidata? kuidas IT saab selles valdkonnas probleeme lahendada ja innovatsiooni luua? kuidas inimestesse panustada jne? Kõik need tegurid on omavahel seotud ja selleks, et väljakutseid vastu võtta ja nendega hakkama saada, on vajalik neile kõigile tähelepanu pöörata.

Eestis oli loomulik iive positiivne viimati 2010.aastal ning viimaste aastate põhjal on näha, et liikumine toimub ühe enam negatiivsuse suunas (https://www.stat.ee/34268). Selles valguses on tõesti ka Eestis üheks kriitilisemaks probleemiks rahvastiku vananemine ning sellega seotud sotsiaalsed probleemid. See on kindlasti valdkond, mida ei saa jätta ainuüksi poliitikute lükata-tõmmata, vaid seal peaks tõesti proovima rakendada IT suutlikust probleeme lahendada ja innovatsiooni luua.

Just sellesama postituse kirjutamise ajal sattusin lugema Äripäeva artiklit "Taome äpid e-reaalmajanduseks" (Jaak Laineste - http://www.aripaev.ee/arvamused/2017/03/03/taome-apid-e-reaalmajanduseks), kus on väga hästi arutletud selle üle, miks meil praeguseni ühtegi tõsiseltvõetavat murrangut nn "reaalprobleemide" lahendamise vallas pole toimunud. Eks ikka sellepärast, et Eesti IT sektor, millel oleks oskusi ja võimekust, tegeleb äppide ja iduideede elluviimisega. Toon siinkohal välja ühe väga hea kokkuvõtva lõigu nimetatud artiklist, mis annab täpselt edasi kogu asja tuuma, mida ka Himanen oma artiklis rõhutas:
"Üleskutse on järgmine - suunata Eesti IT-sektor äpimajandusest reaalmajanduse sektoritesse. Loome lahendusi, mis aitavad projekteerida, ehitada ning hallata ökonoomsemalt mõnusamaid ja ilusamaid kodusid, mis oleks kättesaadavad kõikidele. Teeme lahendusi, mis hoiavad kõiki meie inimesi kauem ja kvaliteetsemalt elus. Teeme äppe, mis tõstavad meie laste koolirõõmu enneolematule tasemele ja lõpetavad koolikiusamised. Lahendame ühistranspordi logistilised probleemid valglinnades. Loome iseõppiva kommunikatsiooniplatvormi esimese ja teise Eesti vahele. Ja nii edasi. Teisisõnu, teeme e-kodanike e-riigi e-ainete asemel kogukonna, kus kõikehõlmavast, kuid samas nähtamatust infotehnoloogiast on kasu igaühele meist. Läbi selle tõuseb igaühe efektiivsus, heaolu ja sellega ka kogu meie majandus - tervikuna ja laiapõhjaliselt. " (J.Laineste)

Mis ma veel eraldi tahaksin välja tuua, on inimeste teema. Himaneni artiklis rõhutati, et tegelikult peaks tuleviku infoühiskond suutma toimida nii, et juba eos välistatakse varajased pensionileminekud ja nt südamehaiguste sagedane esinemine. Selles kontekstis saab tegelikult juba iga tööandja midagi natuke ära teha. Artiklis välja toodud töötajate väärtustamise, nende vajadustega arvestamise ning kohati ka nende piiramine olid väga asjakohased. Kui kusagil 5 aastat tagasi oli töökorralduslikus mõttes erafirma ja riigifirma/-asutuse vahel terav erinevus just tööaja paindlikkuses (riigiasutuses pidi istuma kellast kellani tööl, isegi siis kui kõik asjad tehtud). Siis praegu on näha, et see on muutumas ja riigiasutuses on ka võimalik tööl käia kasvõi näiteks osalise tööajaga või ise oma tööl oleku aega määrata. Mis aga siiani on erinev ja praeguseks on see vahe juba üsna suur, on just töötajate juhtimine. Hea juht peab suutma töötajat motiveerida (siinkohal pean silmas pigem oma oskustega/teadmistega motiveerimist) nii, et töötaja suudaks innovaatilisi lahendusi välja mõelda ja teeks oma tööd rõõmuga. Suuremates erafirmades on sellele väga palju rõhku pandud ja on ka näha, et see toimib. Riigiasutustes üldjuhul on juhtidel, kas tuhat muud seadusest tulenevat kohustust või on sellest aspektist lähtuvalt lihtsalt ebakompetentsed isikud ametis. Kui räägime hüvede abil motiveerimisest, siis praeguseks on juba igas teises töökuulutuses kirjas, et firma kompenseerib mingi osa töötaja sportimise kuludest. Selline motivatsioonipakett on Eestis olnud juba mõnda aega kasutusel ja tundub, et on kujunenud iseenesestmõistetavaks.

Kolmandana tooksin välja vabaduse aspekti - vabadus valida oma tööaega, vabadus suhelda jne. Suhtlemine on üks võtmekomponente uute ideede tekkimisel. Ja seeläbi ka innovaatiliste lahendusteni jõudmisel. Kui meile võimaldatakse erineva taustaga inimestega suhelda, siis tekkib ka uus, täienenud arusaam ajadest ja konkreetsem ettekujutus vajadustest, mis omakorda sünnitavadki innovatsiooni. Eks Singapur ja Silcon Valley suuresti tänu oma multikultuursusele ongi nii eesrindlikud innovatsioonide loojad. Siinkohal näen, et Eestil ja eestlastel on veel kõvasti arenguruumi. Ma ei hakka rääkima immigratsioonist, vaid toon ühe lihtsa näite igapäevaelust. Mul on päris palju tuttavaid, kes lähevad justkui lukku, kui peavad suhtlema kellegagi väljastpoolt oma tutvusringkonda, kellel on natuke teistsugused arvamused või tõekspidamised. Selline suhtumine on eestlastele üsna omane. Samas kui näiteks tekitada multikultuursed meeskonnad, siis suudavad eestlased päris ilusti hakkama saada. Nimelt on meie puhul määrava tähtsusega "harjumisaja pikkus". Ma arvan, et selleks, et praeguses infoühiskonnas paremini läbi lüüa, peame võõrastega suhtlemisel suutma oma "harjumisaega" lühendada ning neid kohe esmakohtumisel rohkem tolereerida.

Kuidas wikid on mõjutanud teatmeteoseid?

Kõige esimene mälestus entsüklopeediatest on varajasest lapsepõlvest, kui sain kingituseks laste entsüklopeedia. Väga ilus, paljude värviliste piltidega raamat oli, sisust suurt ei mäleta aga see raamat sai igat pidi kapsaks vaadatud ja hiljem ka loetud.

Millalgi kooli ajal ilmus koju CD-ROMil Encarta entsüklopeedia. See oli alles kõva sõna. Sai igal vabal hetkel arvutist seda uuritud. Oli ju täiesti uus kontseptsioon - lisaks piltidele, sai kuulata veel audio faile ja vaadata videosid. Ja infot oli palju rohkem, kui paberkujul entsüklopeediates (ma muidugi ei räägi siin ENE massiivsest sarjast, vaid pigem lastele/noortele suunatud toodetest). Siis ei osanud veel soovidagi, et millalgi tulevikus võivad tekkida veel mahukamad veebientsüklopeediad.

Microsoft Encarta Virtual Globe 1998 Edition ekraanikuva. Sel ajal veel 

Google Earthi ei olnud ja sellised objektide 3D vaated olid väga uuenduslikud. 

Allikas - https://winworldpc.com/product/encarta-virtual-globe

Tänapäeva wikide plussiks on just see, et sinna saad panna põhimõtteliselt lõpmata palju informatsiooni üles, mis on ühtlasi teiste infoallikatega ära lingitud. See võimaldab paremini tekitada seoseid erinevate teemade vahel. Lisaks on seal üleval kõige ajakohasem info, kuna toimib nö "igamehe muutmisõigus".

Mil määral wikid on mõjutanud traditsioonilisi teatmeteoseid? Nagu näha siis traditsioonilisi entsüklopeediaid nad ära pole kaotanud. Niikaua kui inimesed peavad lugu paberkujul raamatutest, ei kao traditsioonilised teatmeteosed kuhugi. Minu hinnangul ei juhtu see niipea, sest on kindlad tarbijagrupid (väikesed lapsed, vanurid), kes ei saa või oska otsida wikidest vajalikku infot. Ja ütleme ausalt, et kvaliteetse trükiga piltide/fotode vastu ei saa praegusel hetkel veel ükski wikis asuv veebigalerii. 

Siiski on wikid seadnud traditsioonilistele lähenemistele kõrged nõuded. Tihti on paberkujul teatmeteostel lisana kaasas CD-ROM, mis laiendab audio ja videode näol paberväljaannet. Selline lähenemine võimaldab info mahu kahe kandja vahel ära jaotada. Kui võrrelda näiteks minu lapsepõlve entsüklopeediat ja seda, mis minu lastele just hiljuti kingiti, siis on näha üsna selgelt wikide/veebipõhiste entsüklopeediate mõju just interaktiivsuse vaatenurgast - nimelt on üritatud infot esitada mitmekihiliselt ja tekitada "interaktiivsus" sel näol, et on lisatud erinevaid klappe, mille alt tuleb uus pilt või uus infokilluke välja. 

Teisest küljest kui vaadata info mahutavuse, asjakohasuse ja ajakohasuse vaatenurgast, siis seavad wikid samuti traditsioonilistele teatmeteostele uusi nõudeid. Paberile mahub paraku piiratud hulk informatsiooni ning seal ei saa mõistete selgitamiseks kasutada erinevaid audio- või visualiseerimise vahendeid. Seega peab paberkujul entsüklopeediate puhul tegema lõputust info hulgast valiku ning väga hästi läbi mõtlema, kuidas tehtud valikut oleks kõige parem edasi anda (kõige atraktiivsemalt, kõige arusaadavamalt jne). Samuti ei saa nad kajastata kiiresti "vananevaid" fakte, kuna paberkujul väljaannet ei ole mõistlik väga sagedasti uuesti trükkida. 

Kuna wikide kontseptsiooni suur boonus seisnebki selles, et infot uuendatakse kiiresti ja erineva taustaga isikute poolt, siis käib sealt läbi ka palju "ajutisi nähtusi", millest mitte kõik ei vääri teatmeteose tasandil talletamist. Minu jaoks entsüklopeediad on olnud läbi aegade tähtsaimate ajalooliste ja ka tänapäevaste faktide talletajad ning sellise kontseptsiooni alusel ei ole nad wikidega üks-ühele võrreldavad ega ka üksteist välistavad. Ühes on kirjas "kivisse raiutud" faktid, teises on kõikvõimalikku informatsiooni, mis laseb sul endal kaine mõistuse printsiibil faktid kujundada. 

Kadunud ja säilinud tehnoloogiad

Säilinud tehnoloogia - Tänapäeval on asukoha määramine ja internet omavahel väga tihedalt põimunud. Saab ju kasvõi Facebookis oma staatusesse sisestada, kus sa parasjagu viibid. Või autoga sõites Waze-i rakendusse reaalajas uuendusi teetöödest, politsei asukohtadest või ummikutest kuvada. 

Waze navigeerimisrakenduse ekraanikuva.  Allikas: http://tekno.kompas.com/read/2016/07/01/10510027/Aplikasi.Android.dan.iOS.Teman.Perjalanan.Mudik

Tuleb välja, et nii interneti kui ka asukoha positsioneerimise tehnoloogiate kujunemislugu on saanud alguse samast sündmusest. Nimelt on Sputniku kosmosesse saatmine lisaks internetile, märgilise tähendusega ka GPSi (Global Positioning System) kujunemisloos. USA teadlased seirasid Sputniku raadiosaatja saadetud signaale ning avastasid, et Doppleri efekti tõttu oli Sputniku saadetud signaal kõrgema sagedusega ja tugevam, kui ta oli lähenemas, ja madalama sagedusega ning nõrgem, kui ta liikus eemale. Saadi aru, et kui on teada Sputniku täpne asukoht maakeral, saab Doppleri efekti muutumist mõõtes, märgistada satelliidi asukoha. 

GPSi tööpõhimõte - objekti asukoht pannakse paika tänu mitmetelt satelliitidelt
samaaegselt saadava info põhjal. Asukoha määramiseks on minimaalselt vaja 3
satelliiti. Allikas: https://gunnewsdaily.com/gps-weapons-systems-in-2016/

Sellest avastusest kujuneski välja esimene satelliit-navigatsioonisüsteem TRANSIT. Algusaastatel kasutati GPS süsteeme peamiselt militaareesmärkidel, alles Ronald Reagani käskkirjaga muutusid need kõigile vabalt kättesaadavaks.  

Tänu multifunktsionaalsusele on see tehnoloogia laialt kasutatav/rakendatav ka tänapäeval. Siinkohal saab tuua arvukaid näiteid nii militaarvaldkonnast, kui ka igapäevaelust. Tsiviilvaldkonna jaoks loodud rakendused kasutavad peamiselt kolme GPS komponenti - täpne asukoht, suhteline liikumine ja aja ülekanne. Militaarvaldkonnas kasutatakse seda navigeerimisel, sihtmärgi jälgimisel, raketi ja mürsu juhtimisel, luures ning päästes. Erinevatest kasutusvaldkondadest on konkreetsemalt juttu siin - https://en.wikipedia.org/wiki/Global_Positioning_System .

Kadunud tehnoloogia näite valisin Interneti ajaloo võimalike algsündmuste hulgast - Atlandi-aluse telegraafikaabli paigaldamine 1866 aastal. See oli tol ajal vajalik telegraafiühenduse loomiseks Euroopa ja Põhja-Ameerika vahel. Telegraafside kaudu sai saata telegramme, mille tööpõhimõte seisnes selles, et edastamiseks minev sõnum kodeeriti -> saadeti -> dekodeeriti -> toimetati paberkujul saajani. Tegelikult võibki öelda, et tänapäevane internet koos oma arvukate võimalustega on selle tehnoloogia täielikult asendanud ning telegrammi kadumise näol me millestki ilma ei ole jäänud. Samas ei tohi kindlasti alahinnata selle tehnoloogia tähtsust interneti ajaloos ja e-maili kontseptsiooni kujunemisel.

Allikad:

https://et.wikipedia.org/wiki/GPS

https://en.wikipedia.org/wiki/Global_Positioning_System

https://en.wikipedia.org/wiki/Transatlantic_telegraph_cable

Suured ideed, tagasihoidlik teostus

Tihti on ideed suuremad kui teostus ise. Suurepärased ideed tekitavad paratamatult ka suuri ootusi ning siis on pettumuse näol kukkumine üsna kõrge. IT ajaloos on küll ja veel olnud selliseid ideid, mis ongi jäänud suureks ainult idee tasandil. Mina toon siinkohal välja sellised, mis mind on selles kontekstis kuidagi puudutanud.

QR-kood

1. QR (Quick Response Code) kood on masinloetav silt, mis sisaldab informatsiooni toote/objekti kohta, mille külge see on pandud. Algselt oli see disainitud Jaapanis autotööstuse jaoks, kuid nüüd võib seda näha juba pea kõikjal (väidetavalt ka töökuulutustes ja CV-des!). Wikipedia väitel on QR kood saanud populaarseks kiire loetavuse ja informatsiooni hea mahutatavuse tõttu. 

Mina isiklikult küll kiire loetavuse väitega nõustuda ei saa. Iga kord kui olen proovinud QR koodi skännida, ei ole ma enamjaolt mingisugust reaalset infot kätte saanud . Ainuke koht, kus see kood toimib, on lennujaamas pileti skännimisel. Iseenesest on sellisel ideel potentsiaali aga mulle tundub, et seda on kasutatud eesmärgipäratult. Seepärast ei teagi väga keegi, mida nende koodidega peale hakata. 

2. Speech recognition (SR) või automaatne kõnetuvastus. Erinevaid kõnetuvastus rakendusi on palju - häälvalimine, häälkäskluste abil andmete otsimine ja sisestamine, struktuursete dokumentide vormistamine, kõne töötlemine tekstiks jne. Kõik väga suurepärased ja perspektiivikad ideed... Isiklikult olen kokku puutunud telefonide häälvalimise ja häälkäskluste funktsionaalsustega ning pean kahjuks tõdema, et mingit kasutusmugavust see küll ei tekita, kui peab öeldut kolm korda üle kordama. Eks siin saa määravaks ka meie väiksus just selles kontekstis, et need operatsioonid ei toimi ju meie enda emakeeles, vaid inglise keeles. Ja seepärast saab tihti määravaks justnimelt see, kuivõrd aktsendivabalt suudad oma mõtte edastada. Kindlasti on antud ideel väga palju kasulikke ja lausa hädavajalikke (nt erinevad rakendused pimedatale) rakendusi aga minu, kui tavainimeseni, need jõudnud veel pole. 

3. Piiparid  - selle puhul ma isegi ei tea, kas seda saab nimetada suureks ideeks, pigem tagasihoidlikuks teostuseks, mis kadus niisama ruttu kui ilmus. 

Allikad:
https://en.wikipedia.org/wiki/Speech_recognition
https://en.wikipedia.org/wiki/QR_code