Ma ei hakka siinkohal kindlasti välja tooma loetelu kõikidest programmeerimiskeeltest või tarkvaradest, mida IT proff valdama peaks, sest esiteks need on ajas muutuvad ja teiseks need pole minu arust näitajad, mis määravad IT profi professionaalsuse. Kolmandaks on tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas tegusõna "valdama" niivõrd suhteline, mis muudab oma tähendust peaaegu igapäevaselt. See, et ma mingil ajahetkel valdan ühe tarkvara enamus funktsionaalsusi ei pruugi kehtida enam paari päeva pärast, sest mõni arendaja on vahepeal välja mõelnud mingi uue funktsionaalsuse, millest mul pole veel õrna aimugi.
Vahet pole kas räägime IT profist või mõne teise eriala profist, ühine nimetaja nende kõigi puhul on sotsiaalsed oskused - oskus suhelda, oskus kuulata, oskus nõustada, oskus mõista, oskus arvestada jne. Professionaali eristab tavaspetsialistist just see, et tal tõesti peab olema muuhulgas tugev erialane taust aga seejuures on tal tekkinud ka seosed eri teemade/valdkondade vahel. Ja selliste seoste tekkimisele aitavad suuresti kaasa just sotsiaalsed oskused:
* Kui sa suhtled erineva taustaga inimestega, tekivad uued mõtted/ideed, kuidas edasi liikuda või konkreetset inimest oma oskustega aidata;
* Kui sa oskad kuulata/mõista erineva taustaga inimesi, saad sina ühelt poolt targemaks valdkonnas, mida sa veel ei hooma aga millest arusaamine loob uue seose sinu erialaga ning teisest küljest suudad pakkuda lahendusi, mis tõesti aitavad teisi ja on neile vajalikud.
* Ja on ju teada tuntud tõde, et kui sa suudad kedagi nõustada/koolitada oma erialal, siis see on indikaatoriks, et sul on väga head erialased teadmised. Lisaks aga peab hea nõustaja/koolitaja samaaegselt koolitamisele inimestega ka suhtlema ja neid mõistma/kuulama.
Oma sotsiaalsete oskuste arendamise läbi ning sellest saadava uue informatsiooni abil, tekivadki uute lahenduste/toodete/protsesside ideed. Ja justnagu selle nädala õppekirjanduses oli välja toodud, siis professionaalseks peetakse pigem inimest, kes on välja töötanud mingi uue meetodi aga samas ka koolitab teisi. Ehk siis kasutab oma sotsiaalseid oskusi selleks, et enda erialast taustsüsteemi täiendada ja teisest küljest selleks, et omalt poolt jälle enda eriaalaseid oskusi teistega jagada.
Seega üks tänapäevane IT proff peaks omama mõtestatud erialaseid teadmisi, olema avatud erinevale informatsioonile ja suutma seda oma eriala kontekstis rakendada.
Thursday 30 March 2017
Thursday 23 March 2017
"The Case of Copyright Reform"
Christian Engström ja Rick Falkvinge raamatus "The Case of Copyright Reform" on välja toodud 6 autoriõiguste süsteemi reformimise ettepanekut. Siinkohal toongi välja kõik ettepanekud ning analüüsin mõnda neist põhjalikumalt:
1. Moraalsed õigused jäävad puutumatuks - siin mõeldakse seda, et autorite moraalsed õigused jääda autoriteks säilivad ning ainult neil endil on õigus end autoriks nimetada. See ettepanek praeguse autoriõiguste süsteemis ilmselt midagi ei muuda, lihtsalt kinnitab, et autorlus iseenesest on igati aktsepteeritav.
2. Autoriõiguste reeglid kehtivad ainult äriliste eesmärkide saavutamisel, eraisikul peaks olema enda tarbeks võimalik "kultuuri" (muusikat ja raamatuid alla laadida jne) tasuta tarbida. See on üsna aktuaalne punkt, mille ümber minu arust ka põhimadin käib, vähemalt meediasse jõuavad alati uudised sellest. Selle põhjus selgus raamatustki - eks autoriõiguste lobby-töötajad üritavad eraisikute karistamise juhtumite näol inimesi seaduskuulekaks sundida. Kusjuures asja tuumaks ei ole mitte see, et inimesed justkui tahaks meelega seadust rikkuda, kuivõrd see, et autoriõiguste kaitsega on mindud juba nii kaugele, et need hakkavad teisest otsast kärpima inimeste õigusi vabale suhtlusele - suhtlusele, kus sul on õigus/võimalus erinevat sisu jagada ilma, et sa peaks kartma, et keegi jälgib sinu vestluse sisu ja sinu suhtlusvõrgustikku.
Eraisiku vaatepunktist oleks selle ettepaneku realiseerimine igati tervitatav, iseasi muidugi, kui krtiiline see tänapäeval enam on - on ju näiteks muusikatööstuses Spotify, Deezer jne näol tekkinud päris "eraisikusõbralikud" ärimudelid.
Ei oska siinkohal firmade kaitseks ka ühtegi vastuargumenti välja tuua, kuna firmad pole esitanud reaalseid hinnanguid, kui palju nad tegelikult sellest kaotaks, kui eraisikud saaksid "kultuuri" tasuta tarbida. Selge on see, et piitsa ja prääniku meetod mingit jätkusuutlikku lahendust ei paku ja firmad, kes vana rasva pealt jäikade autoriõiguste reeglitega raha kokku ajavad, peavad varem või hiljem ennast ümber häälestama. Sest nagu juba mainitud raamatuski kirjas, siis praegusel autoriõiguste süsteemil on nii palju vastaseid, et nad leiavad niikuinii meetodeid, kuidas präänik ilma piitsa saamata endale napsata.
Minu arust näiteks muusika kuulamise programmide Spotify või Deezeri puhul on välja töötatud üsna hästi toimiv ärimudel, kus sul on võimalik küll muusikat tasuta kuulata aga siis pead olema valmis selleks, et helifailid on kehvema kvaliteediga või hakkab keegi iga natukese aja pärast sulle reklaami kõrva karjuma. Ja teine variant on tasuline, mis võimaldab muusikat alla laadida ja seda reklaamivabalt kuulata. Mina isiklikult eelistan teist varianti, sest olen nõus kvaliteedi ja teatud mugavuste eest maksma. Aga kindlasti on väga palju inimesi, kellele sobib ka esimene variant - tänapäeval on ju igas telefonis mobiilne internet ja ei olegi ju otsest vajadust muusikat oma telefoni laadida. Selline ärimudel toetab igati eraisiku baastaseme vajadusi ning vastab pigem skeemile "annad väikse prääniku ja varsti nõutakse juba suuremat".
3. Autoriõiguste kaitse periood võiks olla hoopis 20 aastat alates avaldamisest (praegu on 70 aasta alates autori surmast või 50 aastat alates avaldamisest). 70 aastat peale autori surma ei kehti antud loomingule enam autoriõigusi ja seda võib kasutada tasuta ka äriliste eesmärkide saavutamiseks. See on nii pikk aeg, et ega peale seda sellesama loomingu põhjal mingit hittoodet enam üles ehita - selleks ajaks on inimestel kujunenud täiesti uued maitsed ja eelistused. Tegelikult on 50 aastat alates toote avaldamisest ka sellest aspektist vaadatuna pikk aeg. Samas autorite seisukohast võiks see 70 aastat ikkagi säilida - kui on ikka geniaalne looming, siis võiks autor ja tema lähedased sellest kasu saada. On ju paljudel juhtudel tegemist ikkagi elutööga ning autoritasude näol väärib see tasustamist. Pigem võiks vähendada seda 50 aastat toote/esitluse avaldamisest 20 aasta peale ehk siis seda aega, mil lisaks autorile saavad tasusid ka kirjastaja, produtsent jne.
4. Autoriõigused tagataks loomulikult igale uuele loomingule aga autor, kes tahab säilitada oma ärinduslikke eesmärke, peab 5 aastat peale avaldamist registreerima oma õigused. See ettepanek on seotud pigem äriliste kaalutlustega ning tundub igati loogiline - kui sa ise midagi ette ei kavatse võtta, siis anna sellest teada, võibolla on kellelgi teisel suurepärane teostuse idee tagataskus.
5. Olemasoleva loomingu uuesti kasutamise võimaluse loomine - töötada välja piirangud/nõuded selleks, et uue loomingu loomisel oleks võimalik kasutada juba olemasolevat loomingut.
6. Keelustada "Digital Rights Management" - tarbijaõigustega keelustada DRM tehnoloogiad, mis piiravad toote/loomingu seaduslikku kasutamist. Ala ostan CD, teen selle ja veel teiste otsetud CD-de põhjal playlisti aga ei tohi seda mängida enda poolt korraldataval üritusel, millel on ka näiteks sissepääsu tasu. Raamatus oli väga hea võrdlus kahe toote vahel - tool ja CD. Mõlemad on tarbija endale ausal teel ostnud aga vahe on selles, et tooli võid sa misiganes eesmärgil kasutada (keegi seda ei reguleeri) aga CD-de puhul on autoriõiguste sildi all rida piiranguid peale pandud.
Kahjuks raamatut päris lõpuni ei jõudnud lugeda aga mulje, mis mul kujunes on see, et autorid ei ole autoriõiguste kui selliste vastu, pigem häirib neid see, kuidas neid ärilistel eesmärkidel "räpaselt" ära kasutatakse ning kuidas lobby-tööga on mindud nii kaugele, et ohus on eraisikute elementaarsed õigused.
1. Moraalsed õigused jäävad puutumatuks - siin mõeldakse seda, et autorite moraalsed õigused jääda autoriteks säilivad ning ainult neil endil on õigus end autoriks nimetada. See ettepanek praeguse autoriõiguste süsteemis ilmselt midagi ei muuda, lihtsalt kinnitab, et autorlus iseenesest on igati aktsepteeritav.
2. Autoriõiguste reeglid kehtivad ainult äriliste eesmärkide saavutamisel, eraisikul peaks olema enda tarbeks võimalik "kultuuri" (muusikat ja raamatuid alla laadida jne) tasuta tarbida. See on üsna aktuaalne punkt, mille ümber minu arust ka põhimadin käib, vähemalt meediasse jõuavad alati uudised sellest. Selle põhjus selgus raamatustki - eks autoriõiguste lobby-töötajad üritavad eraisikute karistamise juhtumite näol inimesi seaduskuulekaks sundida. Kusjuures asja tuumaks ei ole mitte see, et inimesed justkui tahaks meelega seadust rikkuda, kuivõrd see, et autoriõiguste kaitsega on mindud juba nii kaugele, et need hakkavad teisest otsast kärpima inimeste õigusi vabale suhtlusele - suhtlusele, kus sul on õigus/võimalus erinevat sisu jagada ilma, et sa peaks kartma, et keegi jälgib sinu vestluse sisu ja sinu suhtlusvõrgustikku.
Eraisiku vaatepunktist oleks selle ettepaneku realiseerimine igati tervitatav, iseasi muidugi, kui krtiiline see tänapäeval enam on - on ju näiteks muusikatööstuses Spotify, Deezer jne näol tekkinud päris "eraisikusõbralikud" ärimudelid.
Ei oska siinkohal firmade kaitseks ka ühtegi vastuargumenti välja tuua, kuna firmad pole esitanud reaalseid hinnanguid, kui palju nad tegelikult sellest kaotaks, kui eraisikud saaksid "kultuuri" tasuta tarbida. Selge on see, et piitsa ja prääniku meetod mingit jätkusuutlikku lahendust ei paku ja firmad, kes vana rasva pealt jäikade autoriõiguste reeglitega raha kokku ajavad, peavad varem või hiljem ennast ümber häälestama. Sest nagu juba mainitud raamatuski kirjas, siis praegusel autoriõiguste süsteemil on nii palju vastaseid, et nad leiavad niikuinii meetodeid, kuidas präänik ilma piitsa saamata endale napsata.
Minu arust näiteks muusika kuulamise programmide Spotify või Deezeri puhul on välja töötatud üsna hästi toimiv ärimudel, kus sul on võimalik küll muusikat tasuta kuulata aga siis pead olema valmis selleks, et helifailid on kehvema kvaliteediga või hakkab keegi iga natukese aja pärast sulle reklaami kõrva karjuma. Ja teine variant on tasuline, mis võimaldab muusikat alla laadida ja seda reklaamivabalt kuulata. Mina isiklikult eelistan teist varianti, sest olen nõus kvaliteedi ja teatud mugavuste eest maksma. Aga kindlasti on väga palju inimesi, kellele sobib ka esimene variant - tänapäeval on ju igas telefonis mobiilne internet ja ei olegi ju otsest vajadust muusikat oma telefoni laadida. Selline ärimudel toetab igati eraisiku baastaseme vajadusi ning vastab pigem skeemile "annad väikse prääniku ja varsti nõutakse juba suuremat".
3. Autoriõiguste kaitse periood võiks olla hoopis 20 aastat alates avaldamisest (praegu on 70 aasta alates autori surmast või 50 aastat alates avaldamisest). 70 aastat peale autori surma ei kehti antud loomingule enam autoriõigusi ja seda võib kasutada tasuta ka äriliste eesmärkide saavutamiseks. See on nii pikk aeg, et ega peale seda sellesama loomingu põhjal mingit hittoodet enam üles ehita - selleks ajaks on inimestel kujunenud täiesti uued maitsed ja eelistused. Tegelikult on 50 aastat alates toote avaldamisest ka sellest aspektist vaadatuna pikk aeg. Samas autorite seisukohast võiks see 70 aastat ikkagi säilida - kui on ikka geniaalne looming, siis võiks autor ja tema lähedased sellest kasu saada. On ju paljudel juhtudel tegemist ikkagi elutööga ning autoritasude näol väärib see tasustamist. Pigem võiks vähendada seda 50 aastat toote/esitluse avaldamisest 20 aasta peale ehk siis seda aega, mil lisaks autorile saavad tasusid ka kirjastaja, produtsent jne.
4. Autoriõigused tagataks loomulikult igale uuele loomingule aga autor, kes tahab säilitada oma ärinduslikke eesmärke, peab 5 aastat peale avaldamist registreerima oma õigused. See ettepanek on seotud pigem äriliste kaalutlustega ning tundub igati loogiline - kui sa ise midagi ette ei kavatse võtta, siis anna sellest teada, võibolla on kellelgi teisel suurepärane teostuse idee tagataskus.
5. Olemasoleva loomingu uuesti kasutamise võimaluse loomine - töötada välja piirangud/nõuded selleks, et uue loomingu loomisel oleks võimalik kasutada juba olemasolevat loomingut.
6. Keelustada "Digital Rights Management" - tarbijaõigustega keelustada DRM tehnoloogiad, mis piiravad toote/loomingu seaduslikku kasutamist. Ala ostan CD, teen selle ja veel teiste otsetud CD-de põhjal playlisti aga ei tohi seda mängida enda poolt korraldataval üritusel, millel on ka näiteks sissepääsu tasu. Raamatus oli väga hea võrdlus kahe toote vahel - tool ja CD. Mõlemad on tarbija endale ausal teel ostnud aga vahe on selles, et tooli võid sa misiganes eesmärgil kasutada (keegi seda ei reguleeri) aga CD-de puhul on autoriõiguste sildi all rida piiranguid peale pandud.
Kahjuks raamatut päris lõpuni ei jõudnud lugeda aga mulje, mis mul kujunes on see, et autorid ei ole autoriõiguste kui selliste vastu, pigem häirib neid see, kuidas neid ärilistel eesmärkidel "räpaselt" ära kasutatakse ning kuidas lobby-tööga on mindud nii kaugele, et ohus on eraisikute elementaarsed õigused.
Thursday 16 March 2017
Lastefotod sotsiaalvõrgustikes - kas privaatsuse rikkumine?
Viimastel aastatel on eriti häirima hakanud,et lapsevanemad postitavad oma lastest igasuguseid pilte sotsiaalmeediasse, ja seda ka laiale ringkonnale näitamiseks, mitte ainult oma sõpradele. Selline teguviis puudutab lausa kahte punkti Virginia Shea netikettist - esiteks ei austata teise inimese privaatsust ning teiseks kuritarvitatakse lapsevanemana oma võimu. Ega beebi või eelkooli-ealine saa arugi, mis sa täpselt teed ja millised tagajärjed sellel võivad olla. Eriti hull on veel see, kui tegemist on paljastavate piltidega (ala lapsed vannis või poolpaljalt kodus ringi jooksmas). Ega täiskasvanud ka taha, et temast selliseid pilte üles pandaks! Miks siis lapsevanemad eeldavad, et lastest võiks midagi sellist üles panna? Ma arvan, et just paljastavate ja piinlike piltide postitamist võib pidada teise privaatsuse rikkumiseks, sest kunagi ei või teada, kuidas need pildid konkreetse isiku tulevikku võivad kujundada.
Teine teema selle lastest piltide postitamise juures on ka see, kui sageli seda tehakse. Mõni lapsevanem on arvamusel, et peab oma lapsest igapäevast fotoreportaaŽi pidama ja postitab iga päev pilte, kuidas laps üht või teist tegevust tegi. See on puhas infokanali risustamine. Kõik vanemad arvavad, et nende laps on kõige armsam, ilusam, andekam jne aga kui sulle meeldib oma last pigem pildil vaadata kui reaalselt nautida seda, mida ta korda saadab, siis palun prindi endale fotod välja ja tee spetsiaalne album, millega oma tuttavatelt/külalistelt tunnustust koguda. Mina olen paaril korral mõned inimesed enda sõbralistist sellise risustamise pärast ära blokkinud ja FB sein sai kohe "puhtamaks".
Ma ei ole kindlasti lastest piltide postitamise äärmuslik vastane, olen ka ise seda aeg-ajalt teinud aga selles osas jälgin kindlat reeglit, et postitan pilte ainult oma sõbralistis olevatele inimestele või isegi veel väiksematesse spetsiaalsetesse gruppidesse ja MITTE KUNAGI ei pane üles ühtegi paljastavat ja/või piinlikust tekitavat pilti.
Friday 10 March 2017
Infoühiskonna väljakutsed - tagasivaade aastasse 2004
Siinkohal panen kirjad mõned mõtted Pekka Himaneni 2004.aastal avaldatud artiklile "Challenges of the global information society".Peaks mainima, et väga huvitav lugemine oli! Mulle eriti meeldis, et teemat oli käsitletud sotsiaalsetest aspektidest lähtuvalt.
Autori nägemuse järgi peaks tuleviku infoühiskond (ehk siis see, mis meil praegu on käimas) olema rohkem üles ehitatud sellele, kuidas IT-d saab rakendada just eri valdkondade probleemide lahendamisel. Aga ka innovatsiooni loomisele nendes valdkondades. Ja selleks, et kogu ühiskond saaks selles osaleda, on vaja tähelepanu pöörata mitmetele erinevatele teguritele - mis valdkonda konkreetsemalt on vaja aidata? kuidas IT saab selles valdkonnas probleeme lahendada ja innovatsiooni luua? kuidas inimestesse panustada jne? Kõik need tegurid on omavahel seotud ja selleks, et väljakutseid vastu võtta ja nendega hakkama saada, on vajalik neile kõigile tähelepanu pöörata.
Eestis oli loomulik iive positiivne viimati 2010.aastal ning viimaste aastate põhjal on näha, et liikumine toimub ühe enam negatiivsuse suunas (https://www.stat.ee/34268). Selles valguses on tõesti ka Eestis üheks kriitilisemaks probleemiks rahvastiku vananemine ning sellega seotud sotsiaalsed probleemid. See on kindlasti valdkond, mida ei saa jätta ainuüksi poliitikute lükata-tõmmata, vaid seal peaks tõesti proovima rakendada IT suutlikust probleeme lahendada ja innovatsiooni luua.
Just sellesama postituse kirjutamise ajal sattusin lugema Äripäeva artiklit "Taome äpid e-reaalmajanduseks" (Jaak Laineste - http://www.aripaev.ee/arvamused/2017/03/03/taome-apid-e-reaalmajanduseks), kus on väga hästi arutletud selle üle, miks meil praeguseni ühtegi tõsiseltvõetavat murrangut nn "reaalprobleemide" lahendamise vallas pole toimunud. Eks ikka sellepärast, et Eesti IT sektor, millel oleks oskusi ja võimekust, tegeleb äppide ja iduideede elluviimisega. Toon siinkohal välja ühe väga hea kokkuvõtva lõigu nimetatud artiklist, mis annab täpselt edasi kogu asja tuuma, mida ka Himanen oma artiklis rõhutas:
"Üleskutse on järgmine - suunata Eesti IT-sektor äpimajandusest reaalmajanduse sektoritesse. Loome lahendusi, mis aitavad projekteerida, ehitada ning hallata ökonoomsemalt mõnusamaid ja ilusamaid kodusid, mis oleks kättesaadavad kõikidele. Teeme lahendusi, mis hoiavad kõiki meie inimesi kauem ja kvaliteetsemalt elus. Teeme äppe, mis tõstavad meie laste koolirõõmu enneolematule tasemele ja lõpetavad koolikiusamised. Lahendame ühistranspordi logistilised probleemid valglinnades. Loome iseõppiva kommunikatsiooniplatvormi esimese ja teise Eesti vahele. Ja nii edasi. Teisisõnu, teeme e-kodanike e-riigi e-ainete asemel kogukonna, kus kõikehõlmavast, kuid samas nähtamatust infotehnoloogiast on kasu igaühele meist. Läbi selle tõuseb igaühe efektiivsus, heaolu ja sellega ka kogu meie majandus - tervikuna ja laiapõhjaliselt. " (J.Laineste)
Mis ma veel eraldi tahaksin välja tuua, on inimeste teema. Himaneni artiklis rõhutati, et tegelikult peaks tuleviku infoühiskond suutma toimida nii, et juba eos välistatakse varajased pensionileminekud ja nt südamehaiguste sagedane esinemine. Selles kontekstis saab tegelikult juba iga tööandja midagi natuke ära teha. Artiklis välja toodud töötajate väärtustamise, nende vajadustega arvestamise ning kohati ka nende piiramine olid väga asjakohased. Kui kusagil 5 aastat tagasi oli töökorralduslikus mõttes erafirma ja riigifirma/-asutuse vahel terav erinevus just tööaja paindlikkuses (riigiasutuses pidi istuma kellast kellani tööl, isegi siis kui kõik asjad tehtud). Siis praegu on näha, et see on muutumas ja riigiasutuses on ka võimalik tööl käia kasvõi näiteks osalise tööajaga või ise oma tööl oleku aega määrata. Mis aga siiani on erinev ja praeguseks on see vahe juba üsna suur, on just töötajate juhtimine. Hea juht peab suutma töötajat motiveerida (siinkohal pean silmas pigem oma oskustega/teadmistega motiveerimist) nii, et töötaja suudaks innovaatilisi lahendusi välja mõelda ja teeks oma tööd rõõmuga. Suuremates erafirmades on sellele väga palju rõhku pandud ja on ka näha, et see toimib. Riigiasutustes üldjuhul on juhtidel, kas tuhat muud seadusest tulenevat kohustust või on sellest aspektist lähtuvalt lihtsalt ebakompetentsed isikud ametis. Kui räägime hüvede abil motiveerimisest, siis praeguseks on juba igas teises töökuulutuses kirjas, et firma kompenseerib mingi osa töötaja sportimise kuludest. Selline motivatsioonipakett on Eestis olnud juba mõnda aega kasutusel ja tundub, et on kujunenud iseenesestmõistetavaks.
Kolmandana tooksin välja vabaduse aspekti - vabadus valida oma tööaega, vabadus suhelda jne. Suhtlemine on üks võtmekomponente uute ideede tekkimisel. Ja seeläbi ka innovaatiliste lahendusteni jõudmisel. Kui meile võimaldatakse erineva taustaga inimestega suhelda, siis tekkib ka uus, täienenud arusaam ajadest ja konkreetsem ettekujutus vajadustest, mis omakorda sünnitavadki innovatsiooni. Eks Singapur ja Silcon Valley suuresti tänu oma multikultuursusele ongi nii eesrindlikud innovatsioonide loojad. Siinkohal näen, et Eestil ja eestlastel on veel kõvasti arenguruumi. Ma ei hakka rääkima immigratsioonist, vaid toon ühe lihtsa näite igapäevaelust. Mul on päris palju tuttavaid, kes lähevad justkui lukku, kui peavad suhtlema kellegagi väljastpoolt oma tutvusringkonda, kellel on natuke teistsugused arvamused või tõekspidamised. Selline suhtumine on eestlastele üsna omane. Samas kui näiteks tekitada multikultuursed meeskonnad, siis suudavad eestlased päris ilusti hakkama saada. Nimelt on meie puhul määrava tähtsusega "harjumisaja pikkus". Ma arvan, et selleks, et praeguses infoühiskonnas paremini läbi lüüa, peame võõrastega suhtlemisel suutma oma "harjumisaega" lühendada ning neid kohe esmakohtumisel rohkem tolereerida.
Autori nägemuse järgi peaks tuleviku infoühiskond (ehk siis see, mis meil praegu on käimas) olema rohkem üles ehitatud sellele, kuidas IT-d saab rakendada just eri valdkondade probleemide lahendamisel. Aga ka innovatsiooni loomisele nendes valdkondades. Ja selleks, et kogu ühiskond saaks selles osaleda, on vaja tähelepanu pöörata mitmetele erinevatele teguritele - mis valdkonda konkreetsemalt on vaja aidata? kuidas IT saab selles valdkonnas probleeme lahendada ja innovatsiooni luua? kuidas inimestesse panustada jne? Kõik need tegurid on omavahel seotud ja selleks, et väljakutseid vastu võtta ja nendega hakkama saada, on vajalik neile kõigile tähelepanu pöörata.
Eestis oli loomulik iive positiivne viimati 2010.aastal ning viimaste aastate põhjal on näha, et liikumine toimub ühe enam negatiivsuse suunas (https://www.stat.ee/34268). Selles valguses on tõesti ka Eestis üheks kriitilisemaks probleemiks rahvastiku vananemine ning sellega seotud sotsiaalsed probleemid. See on kindlasti valdkond, mida ei saa jätta ainuüksi poliitikute lükata-tõmmata, vaid seal peaks tõesti proovima rakendada IT suutlikust probleeme lahendada ja innovatsiooni luua.
Just sellesama postituse kirjutamise ajal sattusin lugema Äripäeva artiklit "Taome äpid e-reaalmajanduseks" (Jaak Laineste - http://www.aripaev.ee/arvamused/2017/03/03/taome-apid-e-reaalmajanduseks), kus on väga hästi arutletud selle üle, miks meil praeguseni ühtegi tõsiseltvõetavat murrangut nn "reaalprobleemide" lahendamise vallas pole toimunud. Eks ikka sellepärast, et Eesti IT sektor, millel oleks oskusi ja võimekust, tegeleb äppide ja iduideede elluviimisega. Toon siinkohal välja ühe väga hea kokkuvõtva lõigu nimetatud artiklist, mis annab täpselt edasi kogu asja tuuma, mida ka Himanen oma artiklis rõhutas:
"Üleskutse on järgmine - suunata Eesti IT-sektor äpimajandusest reaalmajanduse sektoritesse. Loome lahendusi, mis aitavad projekteerida, ehitada ning hallata ökonoomsemalt mõnusamaid ja ilusamaid kodusid, mis oleks kättesaadavad kõikidele. Teeme lahendusi, mis hoiavad kõiki meie inimesi kauem ja kvaliteetsemalt elus. Teeme äppe, mis tõstavad meie laste koolirõõmu enneolematule tasemele ja lõpetavad koolikiusamised. Lahendame ühistranspordi logistilised probleemid valglinnades. Loome iseõppiva kommunikatsiooniplatvormi esimese ja teise Eesti vahele. Ja nii edasi. Teisisõnu, teeme e-kodanike e-riigi e-ainete asemel kogukonna, kus kõikehõlmavast, kuid samas nähtamatust infotehnoloogiast on kasu igaühele meist. Läbi selle tõuseb igaühe efektiivsus, heaolu ja sellega ka kogu meie majandus - tervikuna ja laiapõhjaliselt. " (J.Laineste)
Mis ma veel eraldi tahaksin välja tuua, on inimeste teema. Himaneni artiklis rõhutati, et tegelikult peaks tuleviku infoühiskond suutma toimida nii, et juba eos välistatakse varajased pensionileminekud ja nt südamehaiguste sagedane esinemine. Selles kontekstis saab tegelikult juba iga tööandja midagi natuke ära teha. Artiklis välja toodud töötajate väärtustamise, nende vajadustega arvestamise ning kohati ka nende piiramine olid väga asjakohased. Kui kusagil 5 aastat tagasi oli töökorralduslikus mõttes erafirma ja riigifirma/-asutuse vahel terav erinevus just tööaja paindlikkuses (riigiasutuses pidi istuma kellast kellani tööl, isegi siis kui kõik asjad tehtud). Siis praegu on näha, et see on muutumas ja riigiasutuses on ka võimalik tööl käia kasvõi näiteks osalise tööajaga või ise oma tööl oleku aega määrata. Mis aga siiani on erinev ja praeguseks on see vahe juba üsna suur, on just töötajate juhtimine. Hea juht peab suutma töötajat motiveerida (siinkohal pean silmas pigem oma oskustega/teadmistega motiveerimist) nii, et töötaja suudaks innovaatilisi lahendusi välja mõelda ja teeks oma tööd rõõmuga. Suuremates erafirmades on sellele väga palju rõhku pandud ja on ka näha, et see toimib. Riigiasutustes üldjuhul on juhtidel, kas tuhat muud seadusest tulenevat kohustust või on sellest aspektist lähtuvalt lihtsalt ebakompetentsed isikud ametis. Kui räägime hüvede abil motiveerimisest, siis praeguseks on juba igas teises töökuulutuses kirjas, et firma kompenseerib mingi osa töötaja sportimise kuludest. Selline motivatsioonipakett on Eestis olnud juba mõnda aega kasutusel ja tundub, et on kujunenud iseenesestmõistetavaks.
Kolmandana tooksin välja vabaduse aspekti - vabadus valida oma tööaega, vabadus suhelda jne. Suhtlemine on üks võtmekomponente uute ideede tekkimisel. Ja seeläbi ka innovaatiliste lahendusteni jõudmisel. Kui meile võimaldatakse erineva taustaga inimestega suhelda, siis tekkib ka uus, täienenud arusaam ajadest ja konkreetsem ettekujutus vajadustest, mis omakorda sünnitavadki innovatsiooni. Eks Singapur ja Silcon Valley suuresti tänu oma multikultuursusele ongi nii eesrindlikud innovatsioonide loojad. Siinkohal näen, et Eestil ja eestlastel on veel kõvasti arenguruumi. Ma ei hakka rääkima immigratsioonist, vaid toon ühe lihtsa näite igapäevaelust. Mul on päris palju tuttavaid, kes lähevad justkui lukku, kui peavad suhtlema kellegagi väljastpoolt oma tutvusringkonda, kellel on natuke teistsugused arvamused või tõekspidamised. Selline suhtumine on eestlastele üsna omane. Samas kui näiteks tekitada multikultuursed meeskonnad, siis suudavad eestlased päris ilusti hakkama saada. Nimelt on meie puhul määrava tähtsusega "harjumisaja pikkus". Ma arvan, et selleks, et praeguses infoühiskonnas paremini läbi lüüa, peame võõrastega suhtlemisel suutma oma "harjumisaega" lühendada ning neid kohe esmakohtumisel rohkem tolereerida.
Thursday 2 March 2017
Kuidas wikid on mõjutanud teatmeteoseid?
Kõige esimene mälestus entsüklopeediatest on varajasest lapsepõlvest, kui sain kingituseks laste entsüklopeedia. Väga ilus, paljude värviliste piltidega raamat oli, sisust suurt ei mäleta aga see raamat sai igat pidi kapsaks vaadatud ja hiljem ka loetud.
Millalgi kooli ajal ilmus koju CD-ROMil Encarta entsüklopeedia. See oli alles kõva sõna. Sai igal vabal hetkel arvutist seda uuritud. Oli ju täiesti uus kontseptsioon - lisaks piltidele, sai kuulata veel audio faile ja vaadata videosid. Ja infot oli palju rohkem, kui paberkujul entsüklopeediates (ma muidugi ei räägi siin ENE massiivsest sarjast, vaid pigem lastele/noortele suunatud toodetest). Siis ei osanud veel soovidagi, et millalgi tulevikus võivad tekkida veel mahukamad veebientsüklopeediad.
 |
Microsoft Encarta Virtual Globe 1998 Edition ekraanikuva. Sel ajal veel
Google Earthi ei olnud ja sellised objektide 3D vaated olid väga uuenduslikud.
Allikas - https://winworldpc.com/product/encarta-virtual-globe
|
Tänapäeva wikide plussiks on just see, et sinna saad panna põhimõtteliselt lõpmata palju informatsiooni üles, mis on ühtlasi teiste infoallikatega ära lingitud. See võimaldab paremini tekitada seoseid erinevate teemade vahel. Lisaks on seal üleval kõige ajakohasem info, kuna toimib nö "igamehe muutmisõigus".
Mil määral wikid on mõjutanud traditsioonilisi teatmeteoseid? Nagu näha siis traditsioonilisi entsüklopeediaid nad ära pole kaotanud. Niikaua kui inimesed peavad lugu paberkujul raamatutest, ei kao traditsioonilised teatmeteosed kuhugi. Minu hinnangul ei juhtu see niipea, sest on kindlad tarbijagrupid (väikesed lapsed, vanurid), kes ei saa või oska otsida wikidest vajalikku infot. Ja ütleme ausalt, et kvaliteetse trükiga piltide/fotode vastu ei saa praegusel hetkel veel ükski wikis asuv veebigalerii.
Siiski on wikid seadnud traditsioonilistele lähenemistele kõrged nõuded. Tihti on paberkujul teatmeteostel lisana kaasas CD-ROM, mis laiendab audio ja videode näol paberväljaannet. Selline lähenemine võimaldab info mahu kahe kandja vahel ära jaotada. Kui võrrelda näiteks minu lapsepõlve entsüklopeediat ja seda, mis minu lastele just hiljuti kingiti, siis on näha üsna selgelt wikide/veebipõhiste entsüklopeediate mõju just interaktiivsuse vaatenurgast - nimelt on üritatud infot esitada mitmekihiliselt ja tekitada "interaktiivsus" sel näol, et on lisatud erinevaid klappe, mille alt tuleb uus pilt või uus infokilluke välja.
Teisest küljest kui vaadata info mahutavuse, asjakohasuse ja ajakohasuse vaatenurgast, siis seavad wikid samuti traditsioonilistele teatmeteostele uusi nõudeid. Paberile mahub paraku piiratud hulk informatsiooni ning seal ei saa mõistete selgitamiseks kasutada erinevaid audio- või visualiseerimise vahendeid. Seega peab paberkujul entsüklopeediate puhul tegema lõputust info hulgast valiku ning väga hästi läbi mõtlema, kuidas tehtud valikut oleks kõige parem edasi anda (kõige atraktiivsemalt, kõige arusaadavamalt jne). Samuti ei saa nad kajastata kiiresti "vananevaid" fakte, kuna paberkujul väljaannet ei ole mõistlik väga sagedasti uuesti trükkida.
Kuna wikide kontseptsiooni suur boonus seisnebki selles, et infot uuendatakse kiiresti ja erineva taustaga isikute poolt, siis käib sealt läbi ka palju "ajutisi nähtusi", millest mitte kõik ei vääri teatmeteose tasandil talletamist. Minu jaoks entsüklopeediad on olnud läbi aegade tähtsaimate ajalooliste ja ka tänapäevaste faktide talletajad ning sellise kontseptsiooni alusel ei ole nad wikidega üks-ühele võrreldavad ega ka üksteist välistavad. Ühes on kirjas "kivisse raiutud" faktid, teises on kõikvõimalikku informatsiooni, mis laseb sul endal kaine mõistuse printsiibil faktid kujundada.
Subscribe to:
Posts (Atom)