Kadunud ja säilinud tehnoloogiad

Säilinud tehnoloogia - Tänapäeval on asukoha määramine ja internet omavahel väga tihedalt põimunud. Saab ju kasvõi Facebookis oma staatusesse sisestada, kus sa parasjagu viibid. Või autoga sõites Waze-i rakendusse reaalajas uuendusi teetöödest, politsei asukohtadest või ummikutest kuvada. 

Waze navigeerimisrakenduse ekraanikuva.  Allikas: http://tekno.kompas.com/read/2016/07/01/10510027/Aplikasi.Android.dan.iOS.Teman.Perjalanan.Mudik

Tuleb välja, et nii interneti kui ka asukoha positsioneerimise tehnoloogiate kujunemislugu on saanud alguse samast sündmusest. Nimelt on Sputniku kosmosesse saatmine lisaks internetile, märgilise tähendusega ka GPSi (Global Positioning System) kujunemisloos. USA teadlased seirasid Sputniku raadiosaatja saadetud signaale ning avastasid, et Doppleri efekti tõttu oli Sputniku saadetud signaal kõrgema sagedusega ja tugevam, kui ta oli lähenemas, ja madalama sagedusega ning nõrgem, kui ta liikus eemale. Saadi aru, et kui on teada Sputniku täpne asukoht maakeral, saab Doppleri efekti muutumist mõõtes, märgistada satelliidi asukoha. 

GPSi tööpõhimõte - objekti asukoht pannakse paika tänu mitmetelt satelliitidelt
samaaegselt saadava info põhjal. Asukoha määramiseks on minimaalselt vaja 3
satelliiti. Allikas: https://gunnewsdaily.com/gps-weapons-systems-in-2016/

Sellest avastusest kujuneski välja esimene satelliit-navigatsioonisüsteem TRANSIT. Algusaastatel kasutati GPS süsteeme peamiselt militaareesmärkidel, alles Ronald Reagani käskkirjaga muutusid need kõigile vabalt kättesaadavaks.  

Tänu multifunktsionaalsusele on see tehnoloogia laialt kasutatav/rakendatav ka tänapäeval. Siinkohal saab tuua arvukaid näiteid nii militaarvaldkonnast, kui ka igapäevaelust. Tsiviilvaldkonna jaoks loodud rakendused kasutavad peamiselt kolme GPS komponenti - täpne asukoht, suhteline liikumine ja aja ülekanne. Militaarvaldkonnas kasutatakse seda navigeerimisel, sihtmärgi jälgimisel, raketi ja mürsu juhtimisel, luures ning päästes. Erinevatest kasutusvaldkondadest on konkreetsemalt juttu siin - https://en.wikipedia.org/wiki/Global_Positioning_System .

Kadunud tehnoloogia näite valisin Interneti ajaloo võimalike algsündmuste hulgast - Atlandi-aluse telegraafikaabli paigaldamine 1866 aastal. See oli tol ajal vajalik telegraafiühenduse loomiseks Euroopa ja Põhja-Ameerika vahel. Telegraafside kaudu sai saata telegramme, mille tööpõhimõte seisnes selles, et edastamiseks minev sõnum kodeeriti -> saadeti -> dekodeeriti -> toimetati paberkujul saajani. Tegelikult võibki öelda, et tänapäevane internet koos oma arvukate võimalustega on selle tehnoloogia täielikult asendanud ning telegrammi kadumise näol me millestki ilma ei ole jäänud. Samas ei tohi kindlasti alahinnata selle tehnoloogia tähtsust interneti ajaloos ja e-maili kontseptsiooni kujunemisel.

Allikad:

https://et.wikipedia.org/wiki/GPS

https://en.wikipedia.org/wiki/Global_Positioning_System

https://en.wikipedia.org/wiki/Transatlantic_telegraph_cable

Suured ideed, tagasihoidlik teostus

Tihti on ideed suuremad kui teostus ise. Suurepärased ideed tekitavad paratamatult ka suuri ootusi ning siis on pettumuse näol kukkumine üsna kõrge. IT ajaloos on küll ja veel olnud selliseid ideid, mis ongi jäänud suureks ainult idee tasandil. Mina toon siinkohal välja sellised, mis mind on selles kontekstis kuidagi puudutanud.

QR-kood

1. QR (Quick Response Code) kood on masinloetav silt, mis sisaldab informatsiooni toote/objekti kohta, mille külge see on pandud. Algselt oli see disainitud Jaapanis autotööstuse jaoks, kuid nüüd võib seda näha juba pea kõikjal (väidetavalt ka töökuulutustes ja CV-des!). Wikipedia väitel on QR kood saanud populaarseks kiire loetavuse ja informatsiooni hea mahutatavuse tõttu. 

Mina isiklikult küll kiire loetavuse väitega nõustuda ei saa. Iga kord kui olen proovinud QR koodi skännida, ei ole ma enamjaolt mingisugust reaalset infot kätte saanud . Ainuke koht, kus see kood toimib, on lennujaamas pileti skännimisel. Iseenesest on sellisel ideel potentsiaali aga mulle tundub, et seda on kasutatud eesmärgipäratult. Seepärast ei teagi väga keegi, mida nende koodidega peale hakata. 

2. Speech recognition (SR) või automaatne kõnetuvastus. Erinevaid kõnetuvastus rakendusi on palju - häälvalimine, häälkäskluste abil andmete otsimine ja sisestamine, struktuursete dokumentide vormistamine, kõne töötlemine tekstiks jne. Kõik väga suurepärased ja perspektiivikad ideed... Isiklikult olen kokku puutunud telefonide häälvalimise ja häälkäskluste funktsionaalsustega ning pean kahjuks tõdema, et mingit kasutusmugavust see küll ei tekita, kui peab öeldut kolm korda üle kordama. Eks siin saa määravaks ka meie väiksus just selles kontekstis, et need operatsioonid ei toimi ju meie enda emakeeles, vaid inglise keeles. Ja seepärast saab tihti määravaks justnimelt see, kuivõrd aktsendivabalt suudad oma mõtte edastada. Kindlasti on antud ideel väga palju kasulikke ja lausa hädavajalikke (nt erinevad rakendused pimedatale) rakendusi aga minu, kui tavainimeseni, need jõudnud veel pole. 

3. Piiparid  - selle puhul ma isegi ei tea, kas seda saab nimetada suureks ideeks, pigem tagasihoidlikuks teostuseks, mis kadus niisama ruttu kui ilmus. 

Allikad:
https://en.wikipedia.org/wiki/Speech_recognition
https://en.wikipedia.org/wiki/QR_code