Christian Engström ja Rick Falkvinge raamatus "The Case of Copyright Reform" on välja toodud 6 autoriõiguste süsteemi reformimise ettepanekut. Siinkohal toongi välja kõik ettepanekud ning analüüsin mõnda neist põhjalikumalt:
1. Moraalsed õigused jäävad puutumatuks - siin mõeldakse seda, et autorite moraalsed õigused jääda autoriteks säilivad ning ainult neil endil on õigus end autoriks nimetada. See ettepanek praeguse autoriõiguste süsteemis ilmselt midagi ei muuda, lihtsalt kinnitab, et autorlus iseenesest on igati aktsepteeritav.
2. Autoriõiguste reeglid kehtivad ainult äriliste eesmärkide saavutamisel, eraisikul peaks olema enda tarbeks võimalik "kultuuri" (muusikat ja raamatuid alla laadida jne) tasuta tarbida. See on üsna aktuaalne punkt, mille ümber minu arust ka põhimadin käib, vähemalt meediasse jõuavad alati uudised sellest. Selle põhjus selgus raamatustki - eks autoriõiguste lobby-töötajad üritavad eraisikute karistamise juhtumite näol inimesi seaduskuulekaks sundida. Kusjuures asja tuumaks ei ole mitte see, et inimesed justkui tahaks meelega seadust rikkuda, kuivõrd see, et autoriõiguste kaitsega on mindud juba nii kaugele, et need hakkavad teisest otsast kärpima inimeste õigusi vabale suhtlusele - suhtlusele, kus sul on õigus/võimalus erinevat sisu jagada ilma, et sa peaks kartma, et keegi jälgib sinu vestluse sisu ja sinu suhtlusvõrgustikku.
Eraisiku vaatepunktist oleks selle ettepaneku realiseerimine igati tervitatav, iseasi muidugi, kui krtiiline see tänapäeval enam on - on ju näiteks muusikatööstuses Spotify, Deezer jne näol tekkinud päris "eraisikusõbralikud" ärimudelid.
Ei oska siinkohal firmade kaitseks ka ühtegi vastuargumenti välja tuua, kuna firmad pole esitanud reaalseid hinnanguid, kui palju nad tegelikult sellest kaotaks, kui eraisikud saaksid "kultuuri" tasuta tarbida. Selge on see, et piitsa ja prääniku meetod mingit jätkusuutlikku lahendust ei paku ja firmad, kes vana rasva pealt jäikade autoriõiguste reeglitega raha kokku ajavad, peavad varem või hiljem ennast ümber häälestama. Sest nagu juba mainitud raamatuski kirjas, siis praegusel autoriõiguste süsteemil on nii palju vastaseid, et nad leiavad niikuinii meetodeid, kuidas präänik ilma piitsa saamata endale napsata.
Minu arust näiteks muusika kuulamise programmide Spotify või Deezeri puhul on välja töötatud üsna hästi toimiv ärimudel, kus sul on võimalik küll muusikat tasuta kuulata aga siis pead olema valmis selleks, et helifailid on kehvema kvaliteediga või hakkab keegi iga natukese aja pärast sulle reklaami kõrva karjuma. Ja teine variant on tasuline, mis võimaldab muusikat alla laadida ja seda reklaamivabalt kuulata. Mina isiklikult eelistan teist varianti, sest olen nõus kvaliteedi ja teatud mugavuste eest maksma. Aga kindlasti on väga palju inimesi, kellele sobib ka esimene variant - tänapäeval on ju igas telefonis mobiilne internet ja ei olegi ju otsest vajadust muusikat oma telefoni laadida. Selline ärimudel toetab igati eraisiku baastaseme vajadusi ning vastab pigem skeemile "annad väikse prääniku ja varsti nõutakse juba suuremat".
3. Autoriõiguste kaitse periood võiks olla hoopis 20 aastat alates avaldamisest (praegu on 70 aasta alates autori surmast või 50 aastat alates avaldamisest). 70 aastat peale autori surma ei kehti antud loomingule enam autoriõigusi ja seda võib kasutada tasuta ka äriliste eesmärkide saavutamiseks. See on nii pikk aeg, et ega peale seda sellesama loomingu põhjal mingit hittoodet enam üles ehita - selleks ajaks on inimestel kujunenud täiesti uued maitsed ja eelistused. Tegelikult on 50 aastat alates toote avaldamisest ka sellest aspektist vaadatuna pikk aeg. Samas autorite seisukohast võiks see 70 aastat ikkagi säilida - kui on ikka geniaalne looming, siis võiks autor ja tema lähedased sellest kasu saada. On ju paljudel juhtudel tegemist ikkagi elutööga ning autoritasude näol väärib see tasustamist. Pigem võiks vähendada seda 50 aastat toote/esitluse avaldamisest 20 aasta peale ehk siis seda aega, mil lisaks autorile saavad tasusid ka kirjastaja, produtsent jne.
4. Autoriõigused tagataks loomulikult igale uuele loomingule aga autor, kes tahab säilitada oma ärinduslikke eesmärke, peab 5 aastat peale avaldamist registreerima oma õigused. See ettepanek on seotud pigem äriliste kaalutlustega ning tundub igati loogiline - kui sa ise midagi ette ei kavatse võtta, siis anna sellest teada, võibolla on kellelgi teisel suurepärane teostuse idee tagataskus.
5. Olemasoleva loomingu uuesti kasutamise võimaluse loomine - töötada välja piirangud/nõuded selleks, et uue loomingu loomisel oleks võimalik kasutada juba olemasolevat loomingut.
6. Keelustada "Digital Rights Management" - tarbijaõigustega keelustada DRM tehnoloogiad, mis piiravad toote/loomingu seaduslikku kasutamist. Ala ostan CD, teen selle ja veel teiste otsetud CD-de põhjal playlisti aga ei tohi seda mängida enda poolt korraldataval üritusel, millel on ka näiteks sissepääsu tasu. Raamatus oli väga hea võrdlus kahe toote vahel - tool ja CD. Mõlemad on tarbija endale ausal teel ostnud aga vahe on selles, et tooli võid sa misiganes eesmärgil kasutada (keegi seda ei reguleeri) aga CD-de puhul on autoriõiguste sildi all rida piiranguid peale pandud.
Kahjuks raamatut päris lõpuni ei jõudnud lugeda aga mulje, mis mul kujunes on see, et autorid ei ole autoriõiguste kui selliste vastu, pigem häirib neid see, kuidas neid ärilistel eesmärkidel "räpaselt" ära kasutatakse ning kuidas lobby-tööga on mindud nii kaugele, et ohus on eraisikute elementaarsed õigused.
No comments:
Post a Comment