Siinkohal panen kirjad mõned mõtted Pekka Himaneni 2004.aastal avaldatud artiklile "Challenges of the global information society".Peaks mainima, et väga huvitav lugemine oli! Mulle eriti meeldis, et teemat oli käsitletud sotsiaalsetest aspektidest lähtuvalt.
Autori nägemuse järgi peaks tuleviku infoühiskond (ehk siis see, mis meil praegu on käimas) olema rohkem üles ehitatud sellele, kuidas IT-d saab rakendada just eri valdkondade probleemide lahendamisel. Aga ka innovatsiooni loomisele nendes valdkondades. Ja selleks, et kogu ühiskond saaks selles osaleda, on vaja tähelepanu pöörata mitmetele erinevatele teguritele - mis valdkonda konkreetsemalt on vaja aidata? kuidas IT saab selles valdkonnas probleeme lahendada ja innovatsiooni luua? kuidas inimestesse panustada jne? Kõik need tegurid on omavahel seotud ja selleks, et väljakutseid vastu võtta ja nendega hakkama saada, on vajalik neile kõigile tähelepanu pöörata.
Eestis oli loomulik iive positiivne viimati 2010.aastal ning viimaste aastate põhjal on näha, et liikumine toimub ühe enam negatiivsuse suunas (https://www.stat.ee/34268). Selles valguses on tõesti ka Eestis üheks kriitilisemaks probleemiks rahvastiku vananemine ning sellega seotud sotsiaalsed probleemid. See on kindlasti valdkond, mida ei saa jätta ainuüksi poliitikute lükata-tõmmata, vaid seal peaks tõesti proovima rakendada IT suutlikust probleeme lahendada ja innovatsiooni luua.
Just sellesama postituse kirjutamise ajal sattusin lugema Äripäeva artiklit "Taome äpid e-reaalmajanduseks" (Jaak Laineste - http://www.aripaev.ee/arvamused/2017/03/03/taome-apid-e-reaalmajanduseks), kus on väga hästi arutletud selle üle, miks meil praeguseni ühtegi tõsiseltvõetavat murrangut nn "reaalprobleemide" lahendamise vallas pole toimunud. Eks ikka sellepärast, et Eesti IT sektor, millel oleks oskusi ja võimekust, tegeleb äppide ja iduideede elluviimisega. Toon siinkohal välja ühe väga hea kokkuvõtva lõigu nimetatud artiklist, mis annab täpselt edasi kogu asja tuuma, mida ka Himanen oma artiklis rõhutas:
"Üleskutse on järgmine - suunata Eesti IT-sektor äpimajandusest reaalmajanduse sektoritesse. Loome lahendusi, mis aitavad projekteerida, ehitada ning hallata ökonoomsemalt mõnusamaid ja ilusamaid kodusid, mis oleks kättesaadavad kõikidele. Teeme lahendusi, mis hoiavad kõiki meie inimesi kauem ja kvaliteetsemalt elus. Teeme äppe, mis tõstavad meie laste koolirõõmu enneolematule tasemele ja lõpetavad koolikiusamised. Lahendame ühistranspordi logistilised probleemid valglinnades. Loome iseõppiva kommunikatsiooniplatvormi esimese ja teise Eesti vahele. Ja nii edasi. Teisisõnu, teeme e-kodanike e-riigi e-ainete asemel kogukonna, kus kõikehõlmavast, kuid samas nähtamatust infotehnoloogiast on kasu igaühele meist. Läbi selle tõuseb igaühe efektiivsus, heaolu ja sellega ka kogu meie majandus - tervikuna ja laiapõhjaliselt. " (J.Laineste)
Mis ma veel eraldi tahaksin välja tuua, on inimeste teema. Himaneni artiklis rõhutati, et tegelikult peaks tuleviku infoühiskond suutma toimida nii, et juba eos välistatakse varajased pensionileminekud ja nt südamehaiguste sagedane esinemine. Selles kontekstis saab tegelikult juba iga tööandja midagi natuke ära teha. Artiklis välja toodud töötajate väärtustamise, nende vajadustega arvestamise ning kohati ka nende piiramine olid väga asjakohased. Kui kusagil 5 aastat tagasi oli töökorralduslikus mõttes erafirma ja riigifirma/-asutuse vahel terav erinevus just tööaja paindlikkuses (riigiasutuses pidi istuma kellast kellani tööl, isegi siis kui kõik asjad tehtud). Siis praegu on näha, et see on muutumas ja riigiasutuses on ka võimalik tööl käia kasvõi näiteks osalise tööajaga või ise oma tööl oleku aega määrata. Mis aga siiani on erinev ja praeguseks on see vahe juba üsna suur, on just töötajate juhtimine. Hea juht peab suutma töötajat motiveerida (siinkohal pean silmas pigem oma oskustega/teadmistega motiveerimist) nii, et töötaja suudaks innovaatilisi lahendusi välja mõelda ja teeks oma tööd rõõmuga. Suuremates erafirmades on sellele väga palju rõhku pandud ja on ka näha, et see toimib. Riigiasutustes üldjuhul on juhtidel, kas tuhat muud seadusest tulenevat kohustust või on sellest aspektist lähtuvalt lihtsalt ebakompetentsed isikud ametis. Kui räägime hüvede abil motiveerimisest, siis praeguseks on juba igas teises töökuulutuses kirjas, et firma kompenseerib mingi osa töötaja sportimise kuludest. Selline motivatsioonipakett on Eestis olnud juba mõnda aega kasutusel ja tundub, et on kujunenud iseenesestmõistetavaks.
Kolmandana tooksin välja vabaduse aspekti - vabadus valida oma tööaega, vabadus suhelda jne. Suhtlemine on üks võtmekomponente uute ideede tekkimisel. Ja seeläbi ka innovaatiliste lahendusteni jõudmisel. Kui meile võimaldatakse erineva taustaga inimestega suhelda, siis tekkib ka uus, täienenud arusaam ajadest ja konkreetsem ettekujutus vajadustest, mis omakorda sünnitavadki innovatsiooni. Eks Singapur ja Silcon Valley suuresti tänu oma multikultuursusele ongi nii eesrindlikud innovatsioonide loojad. Siinkohal näen, et Eestil ja eestlastel on veel kõvasti arenguruumi. Ma ei hakka rääkima immigratsioonist, vaid toon ühe lihtsa näite igapäevaelust. Mul on päris palju tuttavaid, kes lähevad justkui lukku, kui peavad suhtlema kellegagi väljastpoolt oma tutvusringkonda, kellel on natuke teistsugused arvamused või tõekspidamised. Selline suhtumine on eestlastele üsna omane. Samas kui näiteks tekitada multikultuursed meeskonnad, siis suudavad eestlased päris ilusti hakkama saada. Nimelt on meie puhul määrava tähtsusega "harjumisaja pikkus". Ma arvan, et selleks, et praeguses infoühiskonnas paremini läbi lüüa, peame võõrastega suhtlemisel suutma oma "harjumisaega" lühendada ning neid kohe esmakohtumisel rohkem tolereerida.
No comments:
Post a Comment